Thursday, April 20, 2017

Ma ei peaks ikka tõesti üldse mitte kirjutama

Proosat. Seda on mu armas mees mulle ammugi öelnud. No mitte otsesõnu. Ta ütleb, et mu luule on proosast tunduvalt parem. Kas ma sain eluloovõistlusel "Eesti 100. Minu elu ja armastus" mingi tulemuse? Mitte sittagi. Ma olin jumalast kindel, et panen selle pika puuga kinni. :) :) :) Ma veel arvasin, et pärislugude kirjutamises olen enam-vähem.

Noh, sul pole ju ka teabmishuvitav elu olnud, lohutas mind laps. Ja tegelikult ei kurvastanudki see mind. Sain enda üle taas kõva kõhutäie naerda. Aga ega ma jäta. Juba järgmisel aastal ilmutan jumalast autobiograafilise teose, kus pool on eluloolised sutsud ja pool luulet. Küll te veel näete! Äkki siis rahunen veidikeseks maha. Vaevalt...

Sest ma saan ju kuuskümmend. See pole mingi jutt, et naise vanusest ei räägita. Mida ma sest varjan. Nagu näha poleks vä?

Seega, proosaga on, nagu on. Ütleme, et sitasti, aga luulega on tunduvalt parem. Eile postitasin "Betti Alveri jälgedes" konkursile või mis ta on, kolm luuletust. Mitte ei suutnud hoiduda. Nemad on ka väga delikaatsed. Nad ei pane paremusjärjestusse, vaid võtavad kõiki kuulda.

Muidu on luulega võistlemine ikka üks eriti rõve asi. Võistlemine üleüldse.

Aga jääge ikka moodsaks, lugege mu igavat blogi, kui midagi paremat teha pole.

2 comments:

  1. Jään põnevusega ootama... Seda poolenisti elulooliste sutsudega raamatut :)
    Ja kirjuta ikka proosat ka. Sest Sinu "Vana mees ja mesi" meeldib mulle väga hästi :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, kallis inemine, mind julgustamast! Hea, et midagigigi kellelegigi meeldib.:)

      Delete