Wednesday, March 29, 2017

Unenägu

Me olime lauluväljakul laulupeo eelproovis. Ühel hetkel hakkasid lauljad ilmuma esinemiskostüümides. Need olid imeilusad. Ilmsi pole eluski nii kauneid kleite näinud. Helesinine pits ja pastelsetes toonides kommigamma nagu Annikky kleit presidendi vastuvõtul. Kooridel oli sama kangas, aga erinevad tegumoed. Väga huvitavad.

Ühel kooril lühikesed erivärvilised püksid ja T-särgid, mille mustad traksid perfektselt raami panid. Mõtlesin, et mil siis mind mõõtu võtma ja kleidiproovi kutsutakse ning muretsesin, et mu pruunid gladiaatorisandaalid ei sobi ju helesinise õhulise kleidi juurde.

Ei kutsutudki...

Koorid hakkasid lavale minema ja mina läksin ihuüksi vastassuunas. Mul oli nüüd seljas ka mingi lühike sinine kleit, aga ilma pitsilise osata. Selline kole.

Tahtsin ainult koju ja nutsin, nutsin, muudkui nutsin. Olin ääretult kurb.

Ja siis ärkasingi selle luuletusega, mille ennist kirja panin.

No comments:

Post a Comment