Wednesday, March 8, 2017

Kuidas mina naistepäeva pean

"Vaata, et sa mulle homme lilli ei too!" hoiatasin igaks juhuks õhtul enne uinumist oma meest. Kuigi ta teab seda isegi, et ei maksa tuua. Mul on vaasis jälle ühed kingituseks saadud roosad nelgid, mis ei taha kuidagi närtsida ja üks roos, mis on küll juba närtsinud, aga ikka veel vaasis. No ei viitsi välja võtta!!!

Ma olen ju "peast mees", kuigi muidu vägagi naine. Üks mu tuttav mees nimetas mind äsja feissbukis lausa "naise sümboliks". Privaatselt muidugi. Tänasin teda selle eest ja rõõmustasin. Väga. Olen naine, sest mind on lastud end naisena tunda. Aitäh, mu armas mees!

Siiski ei valda ma mingeid teatud "naiselikke teemasid". Just nimelt seda lilledega sehkendamist ja toitudega vehklemist. Ostsin nüüd endale vähemalt tolmuharja, aga klaverini pole sellega veel jõudnud.

Mul pole sõbrannasid, kellega käia kohvikus oma meest klatšimas, sest kõik jutud saan kodus räägitud. Mehega.

Olgem ausad - mulle ei meeldigi üldse igasugused "päevad". Kohe võtan sõnad tagasi. Emadepäeval ja sünnipäeval tahan muidugi oma lapsi näha. Õnneks need kaks päeva saab korraga ära teha, sest on nii lähestikku. Ja kui mu eksabikaasa ja laste isa, kellega jaba 17 aastat lahus elame, emadepäeval mulle lilli toob, siis see on ka liigutav.

Aga muidu - elagu argipäevad! Maha massipsühhoos!!!

No comments:

Post a Comment