Friday, March 3, 2017

Eesti loost ja lootusest

 „Eesti keel on salakeel,“ ültes Jarek Kasar ja ma jäin teda kuulama. Ma jäin mõtlema. Tõepoolest salakeel, mis kunagi täiesti hääbub, sest nii lihtsalt on. Aga veel on aega saladusi rääkida. Kõigil. Muidu on nii, et räägivad peamiselt ühed ja samad. Need, kellel on nimi, need, kes on tuntud. Ühed ja samad näod vilksatavad teleekraanil, paberlehtedes, kõnelevad raadios.

Ära on tüüdanud. Enam ei ole huvitav. Tahan kuulda nende saladusi, keda avalikult ei tunta. Igas viimaseski Eestimaa sopis elab huvitavaid inimesi, kel on rääkida oma saladus, aga nende hääl ei kanna, kui sel nime all pole.

Ma näen seda iga päev, kui ma feissbuki uudistevoogu lappan. Tuntud inimesel pruugib vaid postitada, et ta viis lapse hommikul kooli ja ristmikul oli tihe liiklus ning kohe järgneb kolmsada laiki ning elav arutelu. Samas väljendavad nn tavainimesed väga huvitavaid mõtteid, aga need jäävad tähelepanuta.

Sõnal „saladus“ võib olla mitu tähendust. Näiteks negatiivne. Sel juhul on saladus midagi, mida keegi teada ei tohi. Midagi, mis on seotud kurjaga. Või siis põnev saladus. Põnev saladus on midagi sellist, mis ootab oma aega, et ilmsiks tulla ning kõiki ahhetama panna. Või ilus saladus, mida sosistatakse suust suhu ja millest valjusti rääkida ei tihkagi. Või silmi avav saladus, mille teadmine teeb inimesed paremaks ja hoolivamaks. Ma arvan, et just seda viimast Jarek Kasar silmas pidas. Tema laulud ongi just sellised saladused.

Iga inimene on üks lugu, üks saladus. Me peaksime teadma ja mõistma rohkemate inimeste saladusi, et mesilasperena koos püsida. Mulle tundub, et me ei taha. Paljud arvavad, et nende saladus on see saladuste saladus ja õigemast õigem. Ja et õnnetunne ning vabadus on midagi iseenesest mõistetavat ning igavest. 

Ei ole ju.



No comments:

Post a Comment