Tuesday, February 14, 2017

No ei ole

No ei ole väikeses saalis seda õiget õhustikku. Kui on saal rahvast täis, siis on kitsas ja umbne, kui vähe rahvast, siis on lihtsalt hale. Aplaus ka ei kanna, sa võid oma käsi kokku taguda, aga see ei jõua kuhugi.Täna oli see teine variant, kuigi muusikat oli küllaga. Sain täiesti läbi pestud.

Tuli lavale miniatuurne punases minikleidis ja poisipeaga hiinlanna. Selline väike nukuke ja mu mees õhkas spontaanselt: "Oo, mai gaad!" Mina, põhja valge naine, jõudsin juba mõelda, et jälle need väikesed mustad mul risti jalus...

Tuli lavale blond ja äärmiselt ümar eestlanna ja mu mees ütles taas: "Oo, mai gaad!" Aga see oli nüüd hoopis teine intonatsioon. Igatahes naersin mõlema juhtumi ajal. Mind tuli keelata.

Ametlik variant hiinlanna puhul kõlas nii, et päeval nägi mu armas mees teda kohvikus söömas - teksapükstes, nagu ikka. Ja et siis see metamorfoos olevat nii üllatav olnud. Ah, mina ei usu seda!!!

Eksootika on ikka eksootika! Keda see külmaks jätab. Mulle endale ka hiinlanna väga meeldis, kui ta Julia valssi laulis.

Ja mulle meenus, kuidas me omal ajal Tartus epakaid naersime, kui nad me selja taga kavalehte lugesid ja Puccini puhul hääldasid Pukkini. Muidu tahtsime epakatega pidusid pidada küll.

Nüüd ma ütlen ise ka Pukkini.

No comments:

Post a Comment