Wednesday, February 8, 2017

Minu november

Vaatasime filmi ära. Mina olen rahul. Minu jaoks oli tegemist võimsa visuaaliga. Vaatasin silmakesed pärani ja kuulasin heliefekte. Ma nautisin igat hetke.

Ma nägin seda eestlast, kes ahmib varandust selleks, et maa sisse kaevata, Ei oska ju midagi muud peale hakata. Ma nägin neid samu jõmme, keda tänapäevalgi. Nüüd on neil lihtsalt paremad hambad ja teistsugused riided.

Minu kui "luuletaja" jaoks oli kujundeid nii palju, et jätkub elu lõpuni. Minu kui vaataja jaoks oli kaadreid, mis panid mind käega ekraani poole osutama ja hüüdma: "Näed" Jälle! Palun väga!"

Ma olen väga nihutatud selle filmi poolt. Olen tsentrist väljas. Õnneks heas mõttes. Ma tunnen igasuguseid tundeid. Olen justkui ellu äratatud. Noh ega ma nüüd ennist ka nii väga maganud, aga värsket tuult on tunda küll.

Pean veel paljud asjad üle ja läbi mõtlema. Inspiratsiooni ammutama väikeste lonksude kaupa. Mu lemmikud olid hundid ja lumest kratt ja see sõrmuselugu.

Jälle olin mina see, kes istus üksi saalis, kuni subtiitrid veel jooksid ja muusika mängis. Aga muidu oli saalis 18 inimest.

No comments:

Post a Comment