Saturday, February 11, 2017

Kus mu saabas on?

Aastaid tagasi elasin ma Läänemaal. Töötasin seal ühes põhikoolis muusikaõpetaja ja huvijuhina. Esmaspäev oli vaba ja siis ma tavaliselt sõitsin ikka Haapsallu. Või Haapsulisse, nagu kohalikud ütlesid. Liinibussiga. See oli tavaliselt imepisike ja noa-aegne.

Käisin mööda poode, istusin kohvikus "Rondo". Lubasin endale midagi. Mõne klantsajakirja või riidehilbu või siis näiteks ostsin maksastrogonovi karbiga koju kaasa. Vahel on mul kange praetud maksa isu. Tänapäevalgi.

Ja siis jälle bussiga Linnamäele tagasi. Bussipeatus oli vanas jaamahoones. Näen seda ikka aeg-ajalt seriaalis "Pilvede all", kui Piret Haapsallu või tgasi Tallinna sõidab. Alati on ta bussis üksi ja peatuses pole ka ühtki inimest. Ei viitsi nüüd siis statiste palgata!!!

No ja ükskord istus bussis üks habemega vanamees. Selline kole ja karvane. Haises ka veel. Ma kartsin teda. Justkui teisest ilmast ja teisest ajast pärit. Tundus, et jälgib mind. Õnneks oli ikka valge päev.

Kahtlustasin, et ta tuleb samas peatuses maha. Tuligi! Ma panin tulistvalu kodu poole ajama, vanamees läks teises suunas. Jõudsin turvaliselt oma paneelmaja teise korruse korterisse. Vat ei mäleta, kas ma ukse ka lukku keerasin. Vahet pole.

Istusin kööki, hakkasin klantsajakirja lugema ja maksastrogonovi sööma. Äkki koputati või lasti kella. Mitte ei mäleta, kas mul oli uksekell. Vist ikka oli.

Läksin jumala rahus ning tegin ukse lahti. Ukse taga seisis sama vanamees ja küsis: "Kus mu saabas on?"

Ma karjatasin ikka täiega, lõin ukse kinni, keerasin lukku ja värisesin seal omaette. Täielik müstika. Ausõna, mina polnud vanamehe saabast võtnud.

2 comments:

  1. Lea naeris nüüd siin raamatukogus jumala üksi ja kõva häälega :)

    ReplyDelete