Tuesday, January 17, 2017

Tõsine jutt

Enesetapud on delikaatne teema. Kuid mulle kõrvetab iga teade kellegi enesetapust väga valusa märgi. Vaat ma olen see kuradi empaadiraisk ju, nagu üks mu tuttav tabavalt ütles. Ma tunnen teiste tundeid. Mina tean seda, kui su alateadvus hakkab ketrama: "Tapa ennast ära, sul ei ole muud võimalust!"

See on kirjeldamatu tunne. Kohutav tupik. Täielik pimedus. Mina võtan iga enesetappu isiklikult. Täna sain teada, et üks depressiivne naine hüppas aknast alla. Ma ei tea, kas ta üldse surma saigi. Ma ei tunnegi teda üldse, aga ma tunnen seda TUNNET.

Aastaid tagasi tappis ühes asutuses üks ametnik end ära. Mees. Ma ei tundnud teda, polnud kordagi näinud, aga tema lugu lõi mind kõvasti kreeni. Asutuse närviline õhkkond, koosolekud, kus ta sõimata sai tegemata töö eest. Töö oli tegemata seepärast, et ta enam ilmselgelt polnud töövõimeline. Juriidilise haridusega kuivikust naisametnik, kelle tõde on ainult numbrites, oli see kõige suurem kohtumõistja.

Mees sõitis surnuaiale ja tõmbas veenid läbi. Viimasel hetkel helistas ise kiirabi kohale. Oli tilgutite all, kuid läks ikkagi. Koos akna ja tilgutitega kõrgelt alla. Seekord jäädavalt. Naisametnik käis matusel mehe emale kaastunnet avaldamas. Kõik oli ju JOKK.

Täna ma kuulasin Ööülikooli saadet aastast 2008, kus kõneles Doris Kareva. Jutt oli väga huvitav, aga ma ei saanud jäägitult süveneda, sest see allahüppamine kummitas kuklas pidevalt. Kui tulid muusikapausid, tundsin end väga hästi. Muusika rahustas ja kui ma saate lõpus kuulsin, et see oli Robert Jürjendali oma, siis saatsin sõnumi ja tänasin teda.

Tema tänas mind jälle tänamise eest. :) Seda ma peangi inimeseks olemiseks.


No comments:

Post a Comment