Sunday, January 8, 2017

Metsalugu

Ma leidsin feissbukist ühe metsa-Ave ning reageerisin ta üleskutsele kirjutada oma lugu meie metsade kaitseks. Üldiselt mina paadunud grafomaanina reageerin mistahes üleskutsele midagi kirjutada, kui teema vähegi kõnetab. Aga lugege teiegi:

Mets, meie ema...

Mu ema oli sisemaalt pärit ja armastas metsa, merd mitte. Tänu metsale sündisin mina. Ka mina armastan metsa, merd samuti. Ma elan metsa ääres. Hommikul esimese ja õhtul viimase asjana näen ma kaheharulist mändi magamistoa aknast. Igast aknast näen ma puid ja mul on peaaegu hektarikene ka päris oma metsa, mis annab küttepuid. Maasikaid ja vaarikaid ka, kui ma vaid viitsiksin neid korjata. Ja kukeseeni. Need ma toon ikka koju ja panen pannile. Et metsaema ei pahandaks. Kui tema annab, siis on viisakas vastu võtta.

Oli Teise Maailmasõja algus. Mu eesti armee ohvitserist isa oli võetud nõukogude armee koosseisu ja saadetud Petseri suunas saksa vägedele vastu. Rindele nad ei jõudnud, sest ühele mehele tuli mõte põgeneda. Mindi Virumaa metsadesse peitu. Seal oli ka minu tulevane ema Vaeküla Karjatalitajate Kooli veisekarjaga. Kari oleks muidu Venemaale aetud ja direktor otsustas õpilased ja loomad pakku saata.

Kohtusid kaks inimest. Metsas. Juhuslikult. Sõja tõttu. Isa ütles: „Mul on endal pruut olemas, aga tule mu vennale naiseks! Tallu on perenaist tarvis.“

Kumbki ei teadnud, et hävituspataljoni mehed olid isa venna Karli selleks kosimishetkeks juba maha lasknud ning kartulipõllule matnud. Kartulidki tagasi istutanud.

Nii sain ma endale ema ja isa. Isa küll alles siis, kui ta Vorkutast vabanes ja metsa äärde maja ehitas. Alles siis sai ta mu isaks. Alles siis tulin mina.

Sama metsa ääres elan ma siiani. See on üks soine ja rägune mets, aga see ei loe. Kodumets on kodumets. Liivane pinnas on kasvatanud ka kõrged sihvakad männid. Vanemad istutasid pärnasid ja vahtraid, nulge ja seedreid, jalakaid ja kastaneid, et oleks liigirikkust ning sügisvärve.

Mu vanaema oli veel korilane ja leidis alati seeni. Mulle meeldis temaga kaasas käia. Mind võlusid metsas sõjaaegsed pommilehtrid, milles hõljusid pehmed rohelised osjad nagu mõnes muinasjutus.

Ma olen lapsena käinud kaasas talvisel palgiveol ja metsas oksalõket teinud. Mäletan veel läbi metsa viivaid teid, mis olid nii laiad, et hobune ja heinakoorem läbi mahtusid. Mets kuulus ja kuulub nüüdki lahutamatult elu ja kodu juurde.

Ema arvates oli see talumatu, kui pärast lehmapidamise lõppu meie heinamaa niitmata jäi ning võsastuma hakkas. Nüüd on ema ammu taevastel heinamaadel ja minu pärast kasvagu võsa ja tulgu mets. Mets kaitseb võõraste pilkude eest. Mets varjab põhjatuulte eest. Mets annab värsket õhku, metsavaikust ja linnulaulu. Raskel hetkel lähen metsa ja istun kännule. Vaatan latvu pea kohal ja mõtlen sellest, mida kõike vanad puud küll näinud on.

Või istun pingikesele aias ja toetan selja vastu suure männi tüve. Lapsena lõikasime vennaga männikorba sisse majaukse kujutised. Sõrmepikkused. Need olid meie majad. Sama männi sees. Veel mõned aastad tagasi võis aimata, kus lapsepõlveuksed asusid, enam mitte.

olematus põlismetsas
langeb läbi võrade
viltune päikesekiir
sõnajalapuhmad
püsivad vait
ussilaka ainuke
tume valelik silm
meelitab maitsma
rästik vingerdab
samblasse
oja on sulgunud
oma sängi
väreleb vaevu
osjad ootavad
et midagi juhtuks
karukold on
roheline ja ilus
ja siis ta tuleb
astub üle maha langenud
pehkinud tüvede
mööda mustikalehti
ja läbi pohlavarte
otse päikesepaistesse
ükssarvik


2 comments: