Thursday, January 12, 2017

Maasikamoosivesi

Olin kella kolmeni teki all maailma eest peidus. Olingi täitsa ära, hoopis teises reaalsuses. Tundsin kuidas koduseinad ja ema-isa vaim mind kaitsesid ja maailm ei saanudki mind kätte. Mind ei olegi praegu justkui olemas. Ma ei jaksa muud teha, kui vaid lamada.

Kuulge, see on lihtsalt kirjeldus, mitte hala. Need, kes on ise kogenud, saavad aru. Ma olen täiesti tühi kest, ma ei suuda suhelda. Praegu. Ükskord pidi see auk ju tulema, ega ta tulemata jää, kui nii oled loodud.

Võib-olla seepärast, et kaks luuletust sündis. Pärast neid olengi kurnatud. Täpselt samamoodi, nagu pärast laste sünnitamistki.

Tegin maasikamoosivett. Maitses nagu lapsepõlv.

No comments:

Post a Comment