Wednesday, January 25, 2017

Kosjajutt

Mu emaema oli väga ilus naine. Tumedavereline. Mitte selline hele ja pläsa (Mare väljend), mitte selline pikk ja vibalik (minu ema väljend) nagu mina. Ema ütles: "Meie, Muskad, oleme ikka mustukesed, madalukesed ja muhedad!" Tõlgin: tumedaverelised, lühemat kasvu ja heasüdamlikud.

Mina olen see halva iseloomuga. Sealt isa suguvõsast. :)

Võtsin vanaema-vanaisa pulmapildi kohe seinalt maha ja vaatan. See on vanaema teine abilelu. Esimene mees suri poole aasta jooksul tiisikusse. Ta olla olnud Puurmani krahvi sohipoeg. Vat ei tea nüüd, kas jutt on samast Manteuffelist, kellest minagi isa poolt pärinen. Ma ei viitsi praegu aastaarve hakata võrdlema. Igatahes olnud see sohipoeg peen mees. Ja tema poeg, minu onu Arno, oli ka surmani selline dändi, et anna olla.

Pilt on muljetavaldav. Sabaga kleit ja pikk leier, kõrge soeng, mirdioksad. Vanaisal valged kindad. Elati Narvas tollal. Veel minu lapsepõlves oli alles vanaema must punase voodriga sametmuhv ja üks kübaraloor. Mõlemad mängisin ribadeks.

Siis tuli esimene ilmasõda ja minu ilusast emaemast ei saanudki Narva Ilmarise näitlejat, vaid hoopis popsieit Tartumaal. Ta tegi meestega võrdselt tööd ja sai ka meestega võrdselt palka. Ikka taheti teda rehepeksu ajal allalaskjaks.

Vanaisa oli rätsep ja põdura tervisega. Kui ta suri, oli vanaema viiskümmend üks.

Siis hakkasid kosilased käima. Vanaema oli kaktuse suveks õue akna alla tõstnud. Üks kosilane tallas selle otsas paljajalu ja rohkem ei tulnud.

Üks kosilane oli aga vanaemale märkuse teinud, ET MÕRDJAL (just nimelt mõrdjal) PEAKSID RINNAD IKKA KIKKIS OLEMA!!!

Kosjad jäidki katki.

No comments:

Post a Comment