Friday, January 6, 2017

Kopipeist

Tere, Anneli!

Ah, ma olen Sind lugenud ja nii palju Su peale mõelnud. Kirjutan siis. Kellele veel? Kes mind mõistaks nii, nagu Sina seda oskad, empaadiraisk! :) :) :) Ma naeran. Küllap Sinagi. Ma tunnen seda läbi jäise kauguse.

Üksi olen. See suhe jooksis taas... Ma ei teha, kuhu see jooksis. Ma oskan suhteid väga hästi luua, aga hoida ma neid ei oska. Pealegi - tangot tantsitakse ikka ju kahekesi, onju?

Aga ma pole kurb. Ma kujutasin ette, et hakkan hirmus kurvaks, kui see suhe otsa saab, aga seda ei juhtunud. Ilmselt asi lihtsalt põles ära. Pealegi see eksnaine ilmus välja. See madala tagumikuga harkjalg, nagu Sina armastad öelda. (Naeran jälle. See väljend lohutab mind.)

Kui ma mõtlen selle naise peale ja selle peale, et nad taas koos on, siis ma saan aru, et ma ise mõtlesin välja selle mehe, keda ma nii väga armastasin. Küllap ikka armastasin. Sa ju mõistad. Sa ju lood oma peas pidevalt igasuguseid erinevaid karaktereid. Mõtlen selle naise peale (kes mulle üldse ei meeldi, kujutad ette? :)) ja rahunen, rahunen... Iga pott leiab oma kaane lõpuks.

Ega mul nüüd mingeid veritsevaid haavu pole, mõned ilusad hetked lihtsalt meenutada. Kriipiv igatsus puudub. Enne und mõtlen ikka ühele hetkele. Minu arvates kõige ilusamale.

Hästi kuum suvepäev oli ja P..... oli mulle sõbraga külla sõitnud. Sõpra ma ei tundnud, aga mind ei huvitanud. Riputasin end P...... kaela ja olin lihtsalt ülimalt heas tujus. Mehed ka. Seisime nulgude all varjus. Need lõhnavad kuumaga eksootiliselt. P..... hoidis mind ümber õlgade. Selline täiuslik hetk. Midagi ei juhtunud, aga selles hetkes olid kõik võimalused, terve maailm. Küllap Sina juba tead! :)

Võid mu kirja jumala rahus oma blogisse riputada. Hea meelega loen. Vaatan asja distantsilt.

Kallistan!

H

No comments:

Post a Comment