Tuesday, December 20, 2016

Viimane

Seal ta lamabki sellessamas uues mustas presidendi vastuvõtu ülikonnas. Käed risti rinnal, nägu rahulik, pael üle otsmiku, pikad hallid juuksed pestud ja kammitud, silmad-suu kenasti kinni. Lips ees ja kingadki jalas. Noh, see raha jääbki nüüd matusebürool saamata, on mu esimene mõte. Võtan voodi kõrvalt põrandalt tuttava pruuni pudeli. See on tühi. Nuusutan. Ei mingit lõhna. Viin pudeli kööginurka. Riiulid, millel oli neid pudeleid alati ridade kaupa, on tühjad.

Vaatan eesti vöökirja laubapaela ja mõtlen, et sel ju sõlm kukla taga. Mind hakkab kiusama võimalus, et Vanal Indiaanlasel võib ebamugav või valus olla. Saan isegi aru, et mõte on tobe, kuid meenub aastatetagune noore naise, minu kolleegi, matemaatikaõpetaja matus. Seisime Viia kodus ümber tema kirstu. Lohutamatult. Viial oli mitu nooremat õde. Äkki hakkas üks neist patja surnu pea all kohendama. Muudkui soputas ja sakutas, Viia pea kõlkus vasakule-paremale... Sain aru, et see oli meeleheite väljendus.

Laual on ID-kaart, veel mingid dokumendid ja ümbrikud. Ühele on on ilusa kalligraafilise käekirjaga, mida ma esimest korda näen, kirjutatud: „Linalakale“. Kisun selle enda kätte, rebin lahti ja loen:

Sel hommikul ei olnud seal metsamaja ukse taga mitte kedagi ega mitte midagi. Ära tulemisega kiirusta, aga kui kord aeg käes, siis tea, et olen ees ning ootan Sind. V. I.“

Pisarad purskavad silmadest. Nutan.

Kas sa tead, mis Vana Indiaanlase pärisnimi on?“ küsib mu mees. Ei tea. Kust ma siis tean? Vana Indiaanlane oli alati Vana Indiaaanlane.

Viktor Indus – Vana Indiaanlane - V. I.,“ ütleb mees, aga see läheb mul kõrvust mööda. Ma muudkui nutan...





No comments:

Post a Comment