Saturday, December 10, 2016

Vana Indiaanlase lood

 „See oli siis, kui ma veel järve ääres elasin,“ alustab Vana Indiaanlane väga aeglaselt, mõtlikult, nostalgiliselt ja süütab piibutäie head tubakat.

„Mul oli siis üks hunt. Ega ta ligi lasnud mind, kaugelt ainult nägin metsa ääres luusimas ja kuuvalgeil öil kuulsin ta ulgumist. Kui ma õhtuti lõkke ääres liha grillisin, märkasin looma puie vahel hiilimas. Nuhutas lõhnu. Vaid silmad hiilgasid tumedate tüvede taustal. Hommikuks olid kondid ja liharäbalad lõkkeplatsilt kadunud. Kõik koristatud. Puhas plats.“

Vana Indiaanlane vaikib tükk aega, enne kui alustab võimsa häälega:

„ÜKSKORD, KUI MA TULIN LINNAST ÜHTE VÄGA ILUSAT TÜDRUKUT KEPPIMAST... Oli see vast üks tore ja lõbus õhtu. Tüdruk oli ka tore peale selle, et ilus. Ma olin ohtralt tulivett pruukinud ja väga purjus ja väga väsinud, sest olin terve öö seda väga ilusat tüdrukut keppinud. Aga koidu ajaks koju ma jõudsin. Suvel. Linnud hakkasid just ärkama ja päike tõusma. Ma ei suutnud tuppa minna. Tegin autoukse lahti ja jäin magama. Raskesse unenägudeta unne.“

Vana Indiaanlane popsutab tükk aega piipu. Hakkame juba kergelt nihelema.

Nüüd lõpuks võtab piibu suust ja jätkab: „Äkki tunnen, et midagi pehmet ja sooja on mu süles. Silitan seda läbi une. Sõrmed kompavad karvu ja niisket koonu. Hakkan vaikselt ärkama ja koos ärkamisega jõuab minuni mingi kummaline tunne ja teadmine – midagi väga ürgset. Mu käsi peatub, mu silmad avanevad aeglaselt... Märkan ainult halli kogu, kes tuulekiirusel metsa poole kaob.“

„Kuule!“ lõikab Minu Mees vahele ja vaatab ise mu poole, „see olid ju sina! Sina käid meil libahunti jooksmas!“



No comments:

Post a Comment