Monday, December 19, 2016

Vana Indiaanlase lood 9

Minus ei ole tilkagi eesti verd,“ teatab Vana Indiaanlane parimas eesti keeles, mida olen eales kuulnud. „On juuti ja mustlast, venelast ja poolakat, hispaanlast ja prantslast, aga eestlast mitte. Tahad teada, kuidas minust eestlane sai?“ küsib ta kavalat mulle otsa vaadates.

Noogutan.

Sündisin Eestis. Juba mu mustlasest isa ja venelannast ema rääkisid puhast eesti keelt. Vere segamine on hea. Vanemad olid musikaalsed ja rääkisid peale eesti keele veel mitmeid keeli. Musikaalsetele jäävad keeled nagu iseenesest külge.“

No selge! Siis muidugi tõlgitakse kõmri keelt ja lauldakse mustlasromansse. Küllap lauldaks ka prantsuse šansoone, aga ma parem ei puuduta seda teemat, sest muidu läheb väike kade mina kadedusest lõhki.

Kas sa mu luuletusi tahad kuulda?“ küsib Vana Indiaanlane äkki.

Ikka!“ kääksatan ehmunult

Mees toob vana narmendava klade: „Need on mul ammused, nüüd ma kirjutan juba tükk aega loomulikult arvutisse.“

Loomulikult. Mida loomulikumat veel saab üldse olla, kui et üks vana mees kirjutab luulet?

Ja ta loeb. Väga ilusa häälega:

kui läinud olen
enne teid või pärast
kes seda teab
kuid kindel see
et ühel viivul
kaon hämarasse
kokkupandud tiivul
siis minu pärast
ärge kurvastage
sest puutun igaviku lage
mis alati mind
kutsunud ja hüüdnud
nüüd olen seal
kus enne olin püüdnud
ja ootan teid
kes mind on armastanud



No comments:

Post a Comment