Saturday, December 17, 2016

Vana Indiaanlase lood 8

Noh, vaatasid mind televiisorist?“ küsib Vana Indiaanlane tiba tõredalt ja pisut nagu häbenedes. „Enne surma tegin ennast veel lolliks. Pojapoeg nii väga kutsus kaasa. Ei tahtnud mõne ülesvuhvitud plikaga minna. Et paljud käivad vanavanemate või lapselapsega. No lasksin end ära rääkida. Tahtis, et laenutame mulle fraki, aga ma saatsin ta kuu peale. Ütlesin, et tumedast ülikonnast piisab. Niiehknii on suririiet vaja. Saigi nüüd soetatud teine.“

Aastaid tagasi oleks ma oma hinge saatanale müünud, et presidendi vastuvõtule saada,“ naeran mina. Nüüd olen kindel, et SEE karikas on minust kindlalt mööda läinud, olen pääsenud.“

Tubli tüdruk!“ sõnab Vana Indiaanlane tunnustavalt.

Aga sina nägid väga soliidne välja oma ülikonnas ja laubapaelaga. Pojapoeg on selline filmitäht, et lase aga olla! Kas sa mu tütrega said tuttavaks?“

Jah, ta tuli ise meie juurde. Ilus ja tark naine. Nagu emagi.“

Naeran südamest ja rõõmsalt, sest ega Vana Indiaanlane mind liiga palju ega liiga tihti kiida. Kui ta seda teeb, siis on tükiks ajaks hea tuju.

Tundub, et temagi tuju on paraneneud. Tõuseb, avab kapiukse ja võtab sealt kitarrikoti. Kisub pilli välja, häälestab tükk aega ja ütleb: „Noh, laulame, Linalakk!“ Nii ta mind kutsub. Me laulame rohelistest niitudest, kibedast kohvist, suve nukrast lõpust ja millest iganes. Takkatraavi tulevad veel mustlasromansid, mida mina ei oska, aga kuulan suu-silmad-kõrvad ammuli.


No comments:

Post a Comment