Saturday, December 17, 2016

Vana Indiaanlase lood 7

Armastus on võimas relv,“ alustab Vana Indiaanlane ja Naine minus juubeldab, et nüüd tuleb midagi romantilist, mingi naistekas. Kuid see õhkõrn lootusekübemeke puruneb kohe, kui Vana Indiaanlane jätkab: „Kirg on veel võimsam, nii võimas, et võib tappagi.“

Nüüd järgneb teadagi paus ja piibu toppimine, aknast välja vahtimine, isegi mulle silma vaatamine, aga mina muidugi ei kannata tema pilku välja, lähen üle kere kuumaks ja uurin hoolega midagi põrandaplangu süümustris.

Vana Indiaanlane halastab lõpuks ning jätkab: „Oli mul kord õnnelikus abielus sõber (on tal alles neid sõbrajutte varnast võtta, ehk kirjutab pooled oma lood ka sõprade arvele, samas ma ei usu, et ta villast viskaks), kes sai just kolmanda poja. Elu veeres nagu õlitatult ja siis ilmus välja üks tõmmu iludus (persse, ikka need tumedad naised). Nendel on ju kange vägi (jah, muidugi, meil, heledatel pole sittagi mõne arvates).

Vana Indiaaanlane teeb pausi, vaatab mind ja lausub: „Kõigil on oma vägi, heledatel ja tumedatel. Ma räägin praegu lihtsalt ühte juttu. Kas sa tahad kuulata või ei taha?“

Punastan, noogutan ja panen oma kiuslikud mõtted kõrvale.

Ta tegi mu sõbra ikka nii ära, et see tuligi oma kodust, oma armastatud naise ja laste juurest tulema. Eks kirg ajas. Naine läks seepeale hulluks. Suuremad pojad olid lasteaias, ta vannitas seda väikest ja äkki laskis käed lahti. Laps vajus vee alla. Siis kritseldas mingi hüvastijätukirja ja hüppas üheksanda korruse aknast alla. Mees oli pärast seda ravil hullumajas, aga see mustatukaline jäi tema juurde ja aitas pojad üles kasvatada. Siiani on koos, aga milline koorem on nende hingedel kanda...“

Ma värisen üleni. Vana Indiaanlane tõuseb, paneb akna kinni ja hakkab teed keetma. Saan värinast lahti alles siis, kui tema rahustav jook on tilgatumaks joodud.



No comments:

Post a Comment