Thursday, December 15, 2016

Vana Indiaanlase lood 6

Aastaid tagasi käisin ikka mööda metsi hulkumas. Siis, kui veel metsavahikohad ja vanad metsatalud alles olid. Ööbisin seal. Metsavahtide ja vanade inimestega oli ikka huvitav rääkida. Nüüd pole metsavahtidest enam haisugi, majadki lagunenud. Noor inimene ei tea sellist sõnagi nagu „metsavaht“,“ alustab Vana Indiaanlane terake pahaselt, kuigi ta on ammuilma rahu teinud nii iseenda, elu kui ka maailmaga.

Eks minulgi ole samuti kahju kadunud metsavahtidest, metsataludest..., aga mul pole aega kurvastada, sest Vana Indiaanlane jätkab:

Olin ühel suvel jälle hulkumas. Ühes tuttavas metsavahikohas, kus just noor metsavaht ametisse pandud peale vana surma. Tal oli ilus naine. Äikesepilve ajas üles ja naisel loog lahti. Aitasin heinu saadu hanguda. Pärast istusin nende köögis ja naine tõstis mulle kartuliputru. Akna taga sadas paduvihma ning pikne tagus täiega. Naisel oli hea meel, et olin seltsiks, sest ta kartis äikest hullupööra. Siis tuli mees metsast koju. Läbimärg. Kui mind nägi, sain kohe aru, et on armukade oma naise pärast. Vihm jäi ka üle ja ma säädisin minekule, et hoopis ühes tühjas majas ööbida. Mehe tuju paranes silmnähtavalt. Naine hõikas mulle järele, et seal kummitab, aga ma lõin käega.“

Vana Indiaanlane kopsib piibukaha tühjaks, topib uuesti täis ja süütab põlema. Tõmbab paar mahvi. Ootan kannatlikult.

Siis oli veel elus see üksik vana mees, kes kõndis igal hommikul kuus kilomeetrit suure tee peale postkastide juurde, et postiljonile tere öelda ja paar sõna juttu ajada. Temani oli pikk maa, mina hangumisest väsinud. Läksin ikka sinna tühja majja. Ülemisel korrusel oli üks tuba, kus voodi sees, voodis heinad. Jahimehed ööbisid seal vahel. Viskasin voodile ja jäin kohe magama.“

Vana Indiaanlane pahandab piibuga, et see ei taha põleda, kustub muudkui ära. Lõpuks saab jälle vungi üles.

Ärkasin selle peale, et kuulsin samme. Sammud tulid trepist üles. Ma teadsin, et läheduses pole ainsatki hinge. Metsavaht oma naise kaisus ja vanamees kilomeetrite kaugusel. Sammud muudkui tulid ja tulid. Järjest valjemini ja kole pikka aega. Lõpuks jäid sammud vait ja ma kuulsin ukse avamise käginat. Tundsin äkitselt surmahirmu, haarasin voodi kõrvalt püssi ja tulistasin. Kõik jäi vaikseks. Mina jäin kohe jälle magama.“

Mees teeb pliidiukse lahti, paneb paar halgu peale. Siis tõuseb, valab kannu vett ja tõstab selle kuumale pliidirauale. Kannu põhi on niiske, hakkab susisema. Ootan ja vaikin. Mees istub oma järile tagasi ja jätkab:

Hommikul mõtlesin, et see oli unenägu, aga juba kaugelt nägin, et ukse sees oli kuuliauk. Tõusin kähku voodist ja tegin ukse lahti...“

Mees tõmbab piipu.

Noh?!“ ei pea ma vastu, aga samas sõiman end mõttes idioodiks, sest tean, et nüüd ma vastust ei saa.

Vana Indiaanlane tõstab oma terashalli pilgu minule ja vaikib etteheitvalt.



No comments:

Post a Comment