Wednesday, December 14, 2016

Vana Indiaanlase lood 5

Gymnopédie nr.1 kostub Vana Indiaanlase põuest. Justkui Erik Satie ise helistaks. Mees kougib telefoni välja. See on sama nuppudega Nokia, mis minulgi. Akna all laual märkan läpparit. Just seesama Compaq nagu mulgi. Infotehnoloogias oleme siis samal levelil, naeran sisismas. Samas jään tõsiseks mõtte juures, et mul pole kordagi pähe tulnud telefonihelinaks mõne helilooja lugu panna. Mul plöriseb see, mis telefonivabrikust kaasa antud.

Vana Indiaanlase käed on parkunud tubakast ja tööst, kuid mitte pesemata. Tänagi on ta neid minu nähes mitu korda kraani all solgutanud. Ikka sooja vee ning seebiga. Seinal on sajaliitrine boiler. Vanal Indiaanlasel on kaasaegne duširuum. Selles tarekeses kohtuvad olevik ja minevik igal sammul.

Kujutan, kuidas ta oma parkunud sõrmedega arvutiklahve klõbistab ja siis jõuab minuni jutukatke: „Mis see paar lehekülge... jõuan küll... hommikuks on sul käes, ära muretse... kallist nägemist!“

Vana Indiaanlane vajutab telefoni kinni ja paneb riiulile: „Näe, ununes põue. Ei ole vaja südame ligi kanda neid aparaate. Üks sõber palus paar lehekülge kõmrikeelset vana teksti eesti keelde ümber panna.“

Ahaa! Loomulikult! No muidugi! Lihtne! Eks me ikka aeg-ajalt ju kõik tõlgime midagi kõmri keelest või kõmri keelde. Elementaarne!


No comments:

Post a Comment