Tuesday, December 13, 2016

Vana Indiaanlase lood 4

Hea, kui oled ikka päris põhjas ära käinud, siis on ruumi, kuhu tõusta,“ nendib Vana Indiaanlane tõeliselt elutargalt ja vaatab esmakordselt mind sellise näoga, nagu ootaks küsimust.

Ma siis riskin: „Sa oled või?“

Olen,“ noogutab Vana Indiaanlane ja kallab endale midagi oma lugematutest pruunidest pudelitest. „Tahad ka?“

Raputan pead. Ma lähen tema jookidest pilve ja segaseks, ma ei julge neid juua. Mees muigab ja rüüpab.

Olen,“ kordab ta, „jõin end päris rentslisse ja siis hakkasin ootama Suurt Imet või Suurt Raha, mis mind vee peale upitaks. Sõprade abi põlgasin ära, sest see tundus alandava almusena.“

Jälle vaatab minu poole. „Noh kas tuli siis Suur Ime või Suur Raha?“

Tulid mõlemad. Suure Raha lõin laiaks ja Suurt Imet ei tundnud ära. Leidsin end veel sügavamalt. Kui avastasin, et kerjan tänaval, lõi äkki peas selgeks. Mitte Suurt Imet ega Suurt Raha pole tarvis, vaid väikesedki imed tuleb ära tunda. Raha on selleks, et eluks vajalikke asju soetada. Ma alustasin piskuga sammhaaval. Võtsin vastu sõprade abi ega tundnud end enam alandatuna. Õiged inimesed tulid õigel ajal mu ellu, see mu päästis. Siis ma juba oskasin neid ära tunda. Unustasin alatiseks oma kunagise kuulsuse. Õnneks unustavad ka inimesed su õige ruttu. See ei maksa midagi, mis kunagi on olnud. Tänast päeva tuleb tunnistada. Ainult nii leiad hingerahu.“

Mina vaikin. Ühtegi mõtet pole mu peas. Ma ei tea Suurest Rahast sittagi, aga Suurt Imet olen kogenud. Ka Vana Indiaanlane vaikib. Mida tema mõtleb? Mina ju mõtteid lugeda ei oska. Lõpuks võtab ta otsad kokku:

Juba Tammsaare teadis, et liblikat püüdes võid kõik lilled ära tallata. Mul läks õnneks. Mõni jäi ikka alles. Ma oskan Saatusele selle eest tänulik olla.“


No comments:

Post a Comment