Tuesday, December 13, 2016

Vana Indiaanlase lood 3

Vana Indiaanlane ulatab mulle lihaleiva ja kruusitäie tulikuuma, tulimagusat ja aromaatset teed. Näen, kuidas ta pruunist pudelist sinna midagi sisse sortsab. „Mida sa panid ja mis tee see üldse on?“ piiksatan.

„Ära uuri, saad ruttu vanaks!“ naerab Vana Indiaanlane ja ta silmad pilluvad sädemeid. Selliseid, nagu sepp taoks tulist rauda. Istub ise ka pliidi ette einet võtma. Temal on paksu leivakääru peal paks lihakäntsakas. Lõikab tuliterava puukkoga parajaid tükke ja pistab suhu. „Ise oma savusaunas suitsetasin. Leiba teen ka ise. Mul on väike rukkipõld ja käsikivi.“

Vot see on alles täisteraleib! Naised, kes te valget jahu kardate! Lae all ripuvad ürtide kimbud ja riiulitel on reas pruunid läbipaistmatud klaaspudelid jumal teab mis salatinktuuridega. Ühelgi pole silti peal. Kuidas ta neil vahet teeb?

„Mul on meeles, mis pudelis miski on ja kui meelest ära läheb, siis nuusutan,“ kostab hääl nagu läbi udu või une. Persse, nüüd loeb mu mõtteid ka veel! Olen sellest imejoogist täiesti pilves.

„Ma nägin, kuidas sa pudeleid vaatasid, ma ei loe su mõtteid,“ lohutab Vana Indiaanlane. 

„Mis liha see on?“ küsin pudistades, suu endal maitsvat pala otsast otsani täis.

„Karu,“ tuleb naerune vastus. Ma oleks pea-aegu oma suutäie kurku tõmmanud või hoopis suust pillanud. Õnneks ei juhtu kumbagi.

„Ära karda! Keeritsussi pole sees. Veterinaarselt kontrollitud. Jahimehed tõid. Ma ise enam suurt jahil ei käi. Koos teistega ei meeldi. Lõbu pärast tapmine pole minu rida. Mida tapan söögi pärast, aga terve karu oleks mulle üksi ju liiast.“


No comments:

Post a Comment