Monday, December 19, 2016

Vana Indiaanlase lood 10 (eelviimane)

Viimasel ajal on Vana Indiaanlane veel luisemaks jäänud ning räägib aina rohkem surmast. Ühel päeval viibutab mingi paberiga ning ütleb peaaegu lõbusalt: „Käisin uuringutel. Vähk. Viimane staadium. Siirded igal pool. Ravida pole mõtet ja ega ma tahakski. Valu vaigistada oskan isegi oma rohtudega ja süda on kuidagi rahul, sest nüüd on teada, kuidas ja millal minek. Noh, sekundipealt muidugi ei tea...“

Vaatab minu poole. Olen vist lollaka näoga. Silmad kipitavad ja huuled värisevad. Vana Indiaanlane ähvardab sõrmega: „Ära sa siin hakka!“

Ma siis ei hakka. Nii palju, kui vähegi saan.

Tead,“ ütleb Vana Indiaanlane mõtlikult, „ära nüüd enam siia tule. Ma tahan veel päris üksi mõned asjad läbi mõelda, aga feissbukis tšätime ikka ja helistame mõnikord, eks! Kui minu poolt päris vaikseks jääb, siis tulge. Küllap ma selleks ajaks laman, varbad sirgu. Enne käin ikka duši alt läbi ja panen ennast korralikult riidesse. Ma ei taha et keegi seal matusebüroos raha eest mu keha käperdaks.“

Aga äkki sa jääd nii nõrgaks, et ei jõua kõike seda teha?“ olen murelik.

Oh noh, kuule, ma tunnen ju ära, kui hakkan päris nõrgaks jääma. Siis teengi kõik ettevalmistused, heidan pikali, rüüpan pudelist, panen käed rinnale risti ja jään magama. Igaveseks. Ja teie pange see pudel ära enne, kui asjamehed kohale kutsute, lubad?“

Noogutan.



No comments:

Post a Comment