Friday, December 2, 2016

Vaid hetk

Ühel õhtul ma märkasin teda. Seda hetke. Aknast. Ma jooksin midagi tegema ja, kui tagasi tulin, oli ta kadunud. Aga ma tundsin ta ära. Ta meenus mulle. Kui võimalik, püüan mõnikord kinni. Olen hoolsam.

 see üürike hetk
mil õhtu tuleb üle lume
kui valgus ei ole enam valgus
kuid pimedus ei veel ka pimedus
hämarus hakkab alles tihenema
ja videvik on ootel
see silmapilk
reaalsuse
ja millegi muu vahel
selles on palju lapsepõlvest
palju mälestusi
ja palju võimalusi
lõhnu ning tundeid

kui oskad märgata

2 comments: