Monday, December 26, 2016

Teise jõulupüha jutlus

Juba on aeg nii öelda kantslisse minna, aga mu pole veel jutluse teematki. See on halb tunne. Nagu ühel eksamil, mil märkasin, kuidas komisjon mu vastuse üle vaikselt naeris. Irooniliselt. Seda tunnet olen ma aastaid enda sees kandnud. Sellele mõtlemine oli alati põrguvalus, aga nüüd enam mitte. Aeg parandab kõik, nagu mu isa armastas tollase EPO-liimiga isegi poolekskukkunud joogikruusi terveks teha. Kole tume jutt jäi ja ega me enam sellest joonud. EPO oli ju mürgine.

Tundub, et blogi on mu sõltuvus, mu sundkäitumine, mu obsessiiv-kompulsiivsus (sai ikka õigesti?) Viimasel ajal olen enda juures märganud muidki sundkäitumise ilminguid. Muretsema paneb. Aga hea, et isa aru saan. Vaatasin end eile metatasandilt ja ehmusin.

Maiseid muresid on ka. Puhtaks pestud toidunõud ei mahu enam kappi, kuigi nende kvantum pole vahepeal suurenenud. Seisavad siis laual hunnikus, ilus kolme jalaga kristallkausike kõige peal. Emale-isale vanadel aegadel kingitud. Pean seda hunnikut sisekujunduse elemendiks.

Ootan last. Ta tuleb varsti.


No comments:

Post a Comment