Tuesday, December 27, 2016

Süütalastepäeva usalduskriis

Ühtäkki avastad, et inimene valetab sulle. Asja eest, teist taga. Hetkeks käib valuhoog seest läbi, siis lihtsalt jõllitad pisut aega ja siis tunned, kuidas see inimene hakkab su elust lihtsalt kustuma. Elu ise oma kustutuskummiga teeb selle töö ära.

Aga...

Nii lihtsalt ka ei lähe. Mina muutun pärast seda paranoiliseks ja teatud aeg on mul raske ka teisi inimesi usaldada. Ka neid, kes üldse asjasse ei puutu. Tundub, et kõik valetavadki, sa ise kaasa arvatud.

Siis läheb aeg edasi ja valed ununevad. Enda ning teiste omad. Saabub jälle hetk, mil elu tundub elamisväärne, aus mäng lahtiste kaartidega.

Päevad toovad kaasa kvaliteetaega inimestega, kes sust peavad. Küllap nad juba toovad. Seni, kui saad uue paugu kusagilt, kus oodatagi ei oska. Samas võid leida ka midagi meeldivat seal, kus lootagi ei tea.

Up and down. Teate ju küll.

Loen Ryszard Kapuscinskit (neid poolakate kriipse tähtede peale ma teha ei oska). Seal seisab: "Herodotose teine seadus, mis kehtib mitte ainult ajaloo, vaid ka inimelu kohta, kõlab järgmiselt: õnn ei püsi kunagi kaua ühe koha peal."

No comments:

Post a Comment