Monday, December 5, 2016

Sündimise ime

Täna öösel sündis mul tütar. Kakskümmend seitse aastat tagasi. Ta ei tahtnud kuidagi sellesse maailma tulla. Läksin siis lõpuks lihtsalt sünnitusmajja. Kaua võib vaadina ringi vaaruda! Aeg ammu sealmaal.

See oli neljas kord minna. Kolmas sünnitus oli olnud imeilus ja võimas kogemus. Teadsin, et tulen veelkord tagasi. Tulingi.

Sain oma sünnitust esilekutsuva süsti kätte ja hakkasin ootama. Öö tuli peale. Tulid lõpuks ka tuhud. Minu õnn, et oli öö ja kõik magasid, sain viimse võimaluseni mööda koridori kõndida ja seina najal vaikselt oiata. Tollal suruti veel kõik sünnitajad voodisse selili. Ei olnud meil mingeid köisi, mille küljes valude ajal rippuda ega muud taolist.

Kannatasin vapralt, kuid ühel hetkel tuli ikka minna ämmaemandat äratama. Mul oli temast väga kahju, sest ta tahtis magada ja pomises läbi ume, et äkki ikka ei tule veel. Tuleb, tuleb, kinnitasin mina ja nuiasin: "Palun tõuse üles!" Ta tõusis ohates. Vaeseke! Ma tean küll, mis tunne on une pealt vastutahtsi tõusta.

Sünnitus oli jälle imeline ning võimas kogemus ja mina üliõnnelik hetkeni, mil selgus, et verejooks ei peatu. Kutsuti arst, kes küünarnukini mu sisse puges emakat puhastama. Valus ei olnud. Ainult imelik tunne.

Mu plaan, et hommikuks olen jalul ning helistan ise kodustele, läks luhta.

Tere tulemast, kullake!


No comments:

Post a Comment