Wednesday, December 21, 2016

No mis teha noh

Inimesed ju ikka surevad lõpuks. Eriti vanainimesed. Minu juttudes ilmtingimata. Ega surmata sünni ühtki õiget raamatut ega filmi. Vähemasti minu jaoks. Ja elu ei juhtu surmata kohe päris kindlasti.

Minu suhe surmasse on ehk tõesti õigetiba üleromantiseeritud, aga nii see on.

Meenub "Vana mees ja mesi". See on jutt minu väikesest raamatuklibakast "Olen iseenda õde". Maria pidi seda korrektuuri mõttes lugema. Hakkas juba poole jutu pealt pahandama: "See mees sureb ära jah? Ma ei taha, et ta ära sureb? Miks ta ära surema peab!!!"

Jutt oli meie vanaisa pealt natuke maha kirjutatud ja vanaisa surm oligi mu laste jaoks käsitamatu. Seepärast, et ta läks neljast vanavanemast kõige enne. See ei loe, et inimene on 91, aga TA ON JU KOGU AEG OLNUD!!! Ja nüüd äkki enam ei ole.

Üks mu kolleeg nuttis sedasama juttu lugedes nii totaalselt, et mees ja tütar kohkusid koju tulles päris ära, et midagi on juhtunud. Teine kõrvetas pirukad ahju.

Aga üks korralik peatäis nuttu on puhastav ning vabastav. Naiste jaoks vähemalt. Mehed võiksid ja peaksid ka nutma. See pole sugugi nõrkuse tunnus, vaid märk elavast südamest.

"Mehed ei nuta" sobib vaid komöödia pealkirjaks.

No comments:

Post a Comment