Tuesday, November 8, 2016

Veel kilde

Olulisi fakte ma ei mäleta, tähtsaid asju ei tea, aga episoodiline mälu hoiab alles emotsioonidega seotud detaile.

Näiteks, et lähed Mustpeade majja kontserdile ja kohtad seal Meelit. Alati on tore, kui kusagil kauges kohas näed kedagi, keda üldse ei oska oodata või pole ammu näinud.

Saiakäigus mingi poe lahtise ukse vahelt paistis päkapikk, kes/mis tulistvalu mööda nööri üles ronis. Tavaliselt olen mina väga ignorantne nende novembripäkapikkude suhtes, aga nüüd hämmeldus Maria. Mina lihtsalt naersin. Maria väitis, et ronimisega olevat kaasnenud ebameeldiv heli. Ma ei kuulnud. Mul on eakohane kuulmislangus.

Pikal tänaval saime tasuta kallistuse osaliseks. Tahtsin rohkem kui saadud kolm, aga seltskond liikus juba edasi.

Mingis kaubanduskeskuses, kus Maria šoppas ja mina lihtsalt istusin, vaatasin üht peret enda kõrval. Issil-emmel polnud aega, sest nad nühkisid telefone. Umbes kolmene rosinasilmne tüdruk proovis algul nutta, aga siis haaras initsiatiivi. Talle oli ostetud järgmine komplekt: kolme hamba ja punase käepidemega saag, sinise peaga kruvikeeraja, üks punane kruvi ja üks punane mutter. Kõik plastmassist loomulikult.

Enda teada ma pole lastest huvitatud, aga ma olin väga huvitatud mutri keeramisest (võin terminoloogias eksida). Iseenesest hakkas suhtlus me vahel toimima. Rosinasilmake vaatas mind lahkelt ning julgustas oma jumalteabmis keele. Vastasin: "Ma ei saa sinust aru, kullake!" See ei seganud meid aga koos tegutsemast - istme ervi saagimast (kordan: sae hambad olid pehmed ning ümarad) jne.

Lahkumishetkel hõikas rosinasilmake mulle:"Kuku! Paka!"

1 comment: