Wednesday, November 2, 2016

Tõeliselt hinge läinud hingedepäev

Läks kuidagi nii, et küünalt polnud aega põletadagi. Kuigi oleks pidanud vaikselt toimetama, tõin ma suure kolinaga kaksteist sületäit pliidipuid kööki. Puud olid lihtsalt otsa saanud ja kütma ju peab. Maantee oli paganama libe ja Kõu vedas eriti jõuliselt. Tundsin surmahirmu kukkumise ees. Homme panen jäänaelad alla.

Päev jõudis märkamatult õhtusse ja nii väga oodatud kontsert Illuka kirikus tuli kätte. Alfred Karindi muusika tema enda järeltulijate esituses. Tuttavad inimesed. Nohune ja äsjanutnud Reet, rõõmus Monika, ilusas seelikus ja jakis Ene, uhkete antsukitega Valve, heleda patsiga Anneli ja nii edasi ja nii edasi...

Istusime seal ja õnnis oli olla. Täpselt see, mida hingele vaja. Kõik armsad inimesed said ära kallistatud.

Kirikust väljudes paistsid surnuaia küünlatuled. Õige tiba, aga ilus oli siiski.

Juhtus kuidagi nii, et pärisküünlad täna meil kodus ei põlenudki, aga südames said need ikkagi süüdatud.

Kas mingi laul ei alga nii: "Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema...?"

No comments:

Post a Comment