Monday, November 7, 2016

Pole kirjutajat, pole ka lugejaid

Kirjutaja on nüüd tagasi oma maailmaturneelt. :) :) :) Niipea ei kavatse kusagile kaugemale reisida. Homme siiski üks reis tuleb. Kahekümne kilomeetri raadiuses.

Mis mul siis meeles on neist emotsionaalsetest päevadest pealinnas??? Loodusmuuseumi lahke tädi, kes meid vetsu lubas, kuna Ehal oli alles koosolek pooleli, ta ei saanud kõnele vastata ja meid tuppa lasta. Aga siis kohe sai ka.

Jalgsi vantsimised Kalamaja ja kesklinna vahet. Kordagi ei sõitnud mingi riistaga. Meri, endine majakas, park ja kajakad mu lapse kodu aknas. Ja see kutsa, kes lihtsalt seisab või lamab tõkkepuu juures teel lennusadamasse ja kellest Kalamaja grupp feissbukis kirjutab.

Lihtsalt koos olemine ja koos naermine ja koos magamine. Nüüd ma tean, kuidas elavad täpselt pooled mu lastest. Pooli näen ainult feissbukis. Nad on nüüd samuti kodus tagasi. Selle vahega, et nemad olid Jaapanis ja kodu on Brüsselis. Mina olin Tallinnas ja kodu on metsa ääres. :) :) :) Väike erinevus.

Ja Laine sain enne kontserti ära kallistatud. Kolm koorijuhti oli. Kui üks juhatas, siis teised kaks elasid kaasa. Käed ja keha üldse paigal ei püsinud. Kunagi koorijuhiks õppinuna tean ma väga hästi seda tunnet, kuidas tahaks ise minna ja vehkida, kuigi parajasti pole sinu kord.

Ma sõitsin üle aastate rongiga. Selle oranžiga esimest korda. Sain peaaegu paanikhäire, kui enne teatud peatusi öeldi, et väljuda saab ainult C-alast. Õnneks ma istusingi C-alas, aga ma kujutasin ette, kuidas äkki öeldakse: "Jõhvis saab väljuda ainult B-alast!"

Seda ei juhtunud.








No comments:

Post a Comment