Monday, November 14, 2016

Ma nägin naist

Kiirustasin õhtuvidevikus Aira näituse avamisele ja kunstikooli sünnipäevale. Tuli vastu üks naine, keda pole ammu näinud. Meie vahelt jooksis toona must kass läbi. Teatud asjad tema juures häirisid mind kõvasti. Tollal. Nüüd on need unustatud. Minu poolt.

Ma ei osanud teda oodata, kuigi olin mõelnud, et näe, polegi isegi mitte juhuslikult kohtunud. Vaistlikult tundus see siluett tuttav - peenikesed pisut rangis jalad liibuvates teksades ja pead varjamas kapuuts. Mul endal oli ka kapuuts peas, aga mitte karusnahkse äärega. Kapuutsiga on vaateväli pisut piiratud.

Kui kohakuti jõudsime, tundus mulle, et see on TEMA ja mu suu oli valmis hõikama: "Oi, sina!" ja käed valmis kallistama, aga naine ei peataunud. Tundus, et temalgi oli kiire. Jõudsin märgata põlglikku muiet naise näol, mis näis ütlevat: "Teed näo, nagu ei tunnekski mind!"

Muide, kõik võib olla pelgalt minu ettekujutus, aga võib olla ka objektiivne reaalsus. Mine võta nüüd kinni.

Aga seda, et inimesed tihti pisikesed on, olen küll märganud. Ja need lõputud õigumised ning vihapritsimised feissbukis!!! Kilomeetrite kaupa! Täna just Imbi kirjutas sellest ja mina sekundeerinsin talle.

Ma vaid muigan selle peale, kui keegi minuga väiklane on, ja olen ise lahe edasi. Kui mul jõudu parajasti jagub muidugi.  Kui ei, siis tõmbun endasse nagu väike tige tigu.

Ei välju kodustki.

NB! Kui keegi on tõeliselt nõme, ei mõtlegi muutuda ja kahjustab seega meie vaimset tervist, siis sellisest tasub küll väga kaugele hoida. :)


No comments:

Post a Comment