Sunday, November 27, 2016

Äratuskell

Ma ei ärka juba aastaid ärataja peale. Ma ärkan siis, kui ma ärkan. Tavaliselt hilja. Täna läks uni ära kell kuus. Ma ei saanud algul aru, miks. Siis taipasin. See oli luuletus, mis mind äratas.

Üks Tiidu foto feissbukis oli kummitama jäänud. Alateadvuses. Ei andnud rahu. Siis ei jää muud üle, kui istuda arvuti taha ja katsuda asjal sabast kinni saada.

Jumala eest! Ma vannun - ma olen nagu üks toru, mille kaudu need luuletused kusagilt tulevad. Sellisena, nagu parajasti tulevad. Õigetiba silun neid, aga palju pole mu võimuses.

Ja tavaliselt ma siis ka ütlen neile, kelle pärast see kõik juhtunud on. :) Edaspidi istun feissbukis, kott peas. :)

 juurtest põimitud teed
all kuuskede hämaraid latvu
valgusse viivad meid need
kuigi nad iial ei kattu

sammal kuusejalgel
tasa sosistab iidvanast loost
kustuval ehavalgel
ammu elanud inimsoost

ära külamelust
kurikaelad paadiga sõuti
raisus tüdrukuelud
must laine endale nõudis

kauge saar püsib vait
järv neelab ja peegeldab valgust
mõistujutu mõru maik

saadab uue päeva algust

No comments:

Post a Comment