Monday, October 3, 2016

Teel lõppu

Mul ei ole nagu klassikalistel depressioonikutel, et päiksega on parem. Mul on turvalisem hallis sudus. Talvepimedas, kui kell neli saan kardinad ette vedada. Siis ma tunnen end kaitstuna. Päikesega on tunne, et elu toimub hoopis kusagil mujal ja vaid mina olen üksi siin. Peaks nii palju tegema, aga ei suuda end sundida.

Täna siiski käisime Kõuga lõpus ära. Tööstuspargi tee lõpus. Kilomeeter või veidi rohkem. Ma ei saa sellest üle, et ei suuda identifitseerida Kippari Eeri maja asukohta. Teised kaks majaaset leidsin, seda mitte. Aga ma pean leppima, et nii on.

Maanteel roomasid pruunid karvased päevakoerad. Sellised lühikesed.

Täna ma sain voodist välja tänu Galja telefonikõnele. Galja tahtis punapeete borši jaoks. Lamasin teki all, nähtud unenäost tige ja tujutu. Tavaliselt ma ei võta siis ka telefoni vastu, aga täna võtsin, näed. Panin hommikumantli selga ja läksingi peete viima. Ma annan nad lõpuks kõik Galjale, aga las kasvavad veel.

Ja muide. Need tillivarred, mida ma lubasin juba ükspäev ära koristada, on siiani rõõmsalt püsti. Ausõna, ma kiikan korraks internetipanka ja siis lähen õuetöödele.

No comments:

Post a Comment