Wednesday, October 19, 2016

Nojah, noh...

Lugesin läbi 2015. aasta bestselleri "Seal, kus näkid laulavad". Pärast paari lehekülge panin kõrvale. EI!!! Aga siis pikkade hammastega edasi. Saingi lõpuni. Homme viin raamatukokku tagasi. Lugegu teised, minul on punkt kirjas.

Jah, vahepeal on huvitav ka, et näe, mida poiss kõik ära teab, aga ega see mu laste põlvkonna kirjutatu ikka eriti midagi paku. Vanainimese värk, teadagi. Andke andeks, aga tahan midagi Erik Tohvri ja Marek Kahro vahepealset, aga kindlasti mitte Mart Kadastikku. Täiesti välistatud. Aga teised lugegu. Tohvrit, Kadastikku, keda iganes.

Samas olen vaimustunult ka noori mehi lugenud. Andrus Kasemaad näiteks. Ja pole jõudnud ära imestada.

Ah, mu tuju on sitt. Pisiasjad mõjuvad väga mastaapselt. Küllap pole tervis kõige paremas korras.

Ei, minul pole sügismasendust. Minul on sügisarmastus. Selles mõttes, et sügis on mu lemmikaastaaeg. Alguses värvid ja siis värvide puudumine - kõik meeldib. Ja pimedad õhtud meeldivad ka.

Kuid üks "aga" on. Aeg-ajalt pean väga heledate tulede kätte ja kaunes rõivis inimeste hulka saama. Siis on kaamos täiesti üle elatav.


No comments:

Post a Comment