Monday, October 24, 2016

Muuseumilainel

Ma ei ole tegelikult muuseumiinimene, et hoiaksin alles kõikvõimaliku kila-kola. Ja kui keegi veel midagi kogub - maitea - nukke, panne, tasse, mõned vanamehed rauakolu..., siis tahaksin kaugele jooksu pista. Mina ei kogu otseselt midagi. Viimasel ajal on küll tekkinud kirg igasuguste ehete vastu.

Nüüd ma siis tühjendan üht tuba, mis on olnud aastaid muuseumituba - täis kaugetelt reisidelt toodud ja ajaga kogunenud ilusaid tilinaid-tolinaid, mida mitte kuidagi ei raatsi ära visata. Kogus on suur - ma ise ja neli last ning sõbrad on oma panuse andnud. Kolin kõik ümber. Õnneks ruumi on. Muuseumituba saab teises kohas olema. Midagi viskan ikka ära ka.

Ega ma kõike hoolega sorteerinud, aga siiski leidsin ammu-unustatud huvitavaid asju. Peamiselt ehteid. Kõige rohkem on raamatuid. Need, vaesekesed kükitavad kastides, aga homme läheb oksalõkkesse mu õpetajakarjääri jooksul kogunenud koolitusmaterjal. Vaatan seda kogust ja mõtlen, et küll sai ikka omal ajal õpitud. :)

Kõige olulisem leid minu jaoks oli üks vana luuletus. Igatsesin teda ammu, peast ei mäletanud. Nüüd on siis käes. See on nii MINA!!!


 kui heinamaalt tõusis udu
lõhnas õhtu tuulest ja veest
jooksin vaatama konnakudu
paljad varbad kummiku sees
madalas soojas lombis
õitsesid varsakabjad
pärast värsket kevadist vihma
kukkus kägu aia taga
sain säärtele kuresaapad

*
ja siis ma kasvasin suureks
                  aga osa minust jäi maha

                   heinamaale lompide juurde

1 comment: