Tuesday, October 11, 2016

Maanteedehulgusel õnne ei tohigi olla

Olen taas voodirežiiimil. Kaks päeva järjest endast muusikat täie vaardiga läbi lasta, see pakub nii palju ja samas väsitab tohutult. Selline dilemma. No nii on. Kes pole kogenud ja kel pole diagnoosi, see ei mõista. Enamus mitte.

Mitte ei mäleta, millal viimati ja kas üldse kunagi ( no küllap siiski) on Estonia solistid laulnud paari meetri kaugusel minust ja täitnud mõisasaali akustika sellise helidetulvaga, et lihtsalt suu vajub lahti. Vat eile nii juhtus.

Janne Ševtšenko ja Rene Soom. Riina Pikani klaveril. Illuka mõisa pruunil klaveril. Ikka kümne sõrmega ja forte fortissimos, kui vaja.

Ma pean kohe ütlema, et mul hakkavad alati mingid assotsiatsioonimehhanismid (ei tea, kas sai õigesti) tööle. Rene Soom tuletas Juhanit meelde ja Janne Ševtšenko... Lea, sind! Väga ilus lühike tume poisipea, väga kaunis naine. Ja kõrvarõngad, milliseid soovin viivitamatult endale soetada. Napp, kuid äärmiselt elegantne outfit oli lauljannal - must tüllkleit, paljad õlad, üks lai kuldne käevõru ja siis need nimetatud kõrvarõngad.

Ja mul oli võimalus väga lähedalt kuulda/näha seda hääle tekitamise tehnikat. Super! Kõik tundus nii ehe, ei mingit ülemängimist.

Lauldi Mister-X-i, Silvat ja Edwinit ja muid kuulsaid operetimeloodiaid, aga kõige rohkem liigutas mind Rummu Jüri laul operetist "Rummu Jüri". Operetti pole enda teada näinud, laulu kuulnud küll varemgi.

Sellest laulust ongi pärit rida, mille tänase postituse pealkirjaks panin.

Eile oli sama, nagu on tavaliselt sümfooniaorkestri puhul - muusika (eriti forte) raputab ja keedab su täiesti läbi. Seda peab aeg-ajalt kogema. See on inimeseks olemise tingimus.

2 comments:

  1. Oi, kullapai, kui see Lea, keda Janne Ševtšenko Sulle meenutab, olen mina, siis ma igatahes teen nüüd kniksu ja tänan, see on mulle suur au :)

    ReplyDelete
  2. Sa PEAD selle kniksu tegema, Lea! :)

    ReplyDelete