Sunday, October 2, 2016

Armumise geograafia

Eile sai teoks see nostalgiline põhjarannikutrip, mis algas sellest, et keerasime Aseri teeotsast alla selmet, et sõita otse mööda Tallinna maanteed Sauele pojapoja katsikule. Tallinna-tee on nii igav, nii igav. Mitte nagu Tartu oma. Tartu oma on lihtsalt nii OMA.

Seega Kunda ja Viru-Nigula ja Karepa ja Altja ja Võsu ning Käsmu. Vihula ka vahepeal. Ilusad Lahemaa metsad. Päike saatis meid ja loomulikult mälestused pöörasest aastast 2000. Ma polnud väga ammu mööda neid kunagi nii sõidetud teid kihutanud.

Jooksin taas läbi Signe haualt. Teate küll seda põlvitavat tütarlast Käsmu kabeliaias ja vaatsin valgeid kaptenimajasid, aga mitte enam toonase igatsusega. NÜÜD ootab mind kodus mu enda kollane maja.

Saue ja Keila. Silme ees on pojapere ilus ja hele kodu ning tilluke Karl.

Keilas on uusi uhkeid maju kerkinud, aga endine koolimaja sesab tühjalt. Üks tondiloss jälle juures. Natuke kurb.

Lõpuks keerasime muusika kinni ja sõitsime vaikides, päike kaasas kuni viimse minutini. Mõtlesin muid mõtteid ka. Näiteks, et (kui ma ei eksi) Ragnar Klavani kuu sissetulek on 250 tuhat eurot ja ERMi ülalpidamiskulud 100 tuhat eurot kuus. Et Ragnar võiks need ära maksta ja jääb veel nibin-nabib taskuraha endalegi.

Koduteele jõudes oli juba üsna hämar. Üks tädi tegi hoogsat kepikõndi linna poole ja mingi nooremat sorti kahtlane mees lonkas ühe kepi najal tööstuspargi teel. Vot teda ma ei sooviks õhtuhämaras üksi koju minne küll kohata.

Jääge moodsaks ja hoidke võimalusel kepp ja kõnd ikka lahus!!!

No comments:

Post a Comment