Monday, September 19, 2016

XXVII ja XXVIII

XXVII

Tisleri rahva elujärg ei ole enam nii roosiline kui Miili ajal, sest õmblemisest saadud raha enam pole ja see annab tunda. Tüdrukud õmblevad küll, kuid ainult oma tarbeks. Nüüd alles saavad kõik aru, kui palju Miili oma tööga raha teenis. Poisid on Kaarlil abiks puutöö juures ja Mall aitab majapidamises ning lapsi hoida. Kõigega saadakse toime, aga kakaod enam ei jooda ja kompvekke ei osteta. Eks harjutakse, kuigi raske eluga on raskem harjuda kui heaga. Nüüd on vaja kõvasti rehkendada enne, kui saab Tõnnile kooliminekuks uued saapad osta. Õnneks tema vanad saab Siim endale.
Miilist ja Taavetist jäänud riided ja jalanõud lähevad kõik kasutusse. Kõigil on ikka selga ja jalga panna, aga enam pole seda jõukust, mis oli Miili ajal. Nüüd vaata, et Kingsepal on paremadki ajad kui Tisleril. Nendel ju Krankmanni abi ja Kristjan saab päris täismehe palka.
Aastad muudkui lähevad. Kaarel rabab tööd teha ja käib laatadel. Koduteel sõidab ikka kõrtsist mööda, sest iga sent on ju arvel. Ei isuta ka viina järele. Rohkem isutab naise järele, aga Mann on veel noor, kuigi leerist läbi. Kaarel peab ikka natuke veel ootama. Aga et oodates igav ei hakkaks, käib mõnikord alevis ühe noore lesknaise juures ehal. Ega see rahvale märkamata jää. Natuke pannakse veel omalt poolt juurde ja varsti tuuaksegi Tislerile jutt koju kätte, et Kaarel hakkavat naist võtma.
Mannile see ei meeldi. Mannil on ema jutt meeles. Nad pole Kaarliga küll kunagi sellest rääkinud, aga täna, kui Kaarel laadalt koju tuleb, võtab Mann jutu üles. Mann on nüüd suureks kasvanud. Ta on päris naine kohe. Ema moodi. Suur ja tugev, pika paksu linavärvi patsiga. Julge ja hakkaja nagu Miiligi omal ajal. Elu on teda karastanud.
Kaarel tuleb hea tujuga, sest on ogu kaubast lahti saanud. Tuleb hilja. Võib-olla käiski lese juurest läbi. Lapsed juba magavad. Mann paneb talle söögi lauale ja istub ise ka. Kaarel on näljane küll. Võib-olla siis ei käinud ikka lese juures või see ei andnud süüa või andis, aga... Ah, kust Mann teab!
Igatahes nüüd ta alustab:
Kaarel, mulle tuldi täna rääkima, et sa hakkad naist võtma.“
Kaarel tõmbab endale hapupiima kurku ja Mann peab talle tükk aega enne selja peale kloppima, kui juttu jätkata saab.
Mees vaatab tüdrukut. Esimest korda nagu naist. Ja ongi kohe naine valmis. Nagu Miili. Enne pole vaadanud. Meelega. Et las kasvab. Millal ta siis naiseks sai? Kas nii palju aega on juba möödas? Nojah, Miilil ja Taavetil on ammu juba jalad all ja sõnadki suus. Küllap siis on ikka aega läinud.
Noh, hakkd siis või?“ nõuab Mann.
Ei ole plaanis küll veel,“ vastab mees ja paneb lusika ära.
Mis ema sulle enne surma rääkis? Minult ta palus, et ma lapsed üles kasvataksin ja et sina võid mu mees olla küll, sest me polevat veresugulased. Taavet ei olnud mu isa. Ema ei jaksanud rohkem rääkida, käskis sinu käest küsida.“
Kaarel siis räägib nüüd Kalmu Ennust ja sellest, et Miili palus võõrast naist mitte majja tuua. Veel palus ta Kaarlil Mannile hea mees olla. Aga Mann oli ju alles nii noor...
Ah Kalmu Enn! Ma mäletan, kuidas ta ükskord kõrtsi juures küsis, et kas ma olen tema jagu. Ema hirmsasti vihastas ja sõitis ruttu minema. Näed, mul on see siiani meeles. Ju see oli siis nii tähtis asi!“
Mõlemad vaikivad tükk aega.
Ma arvan, et ema palved peame ikka täitma. Kuidas siis muidu! Kas sa siis tahad mind endale naiseks? Meie peres on kohe selline komme, et surijad pärandavad kas oma naise või oma mehe edasi,“ ütleb Mann juba päris naerukil näoga ja teoga.
Kaarel on üllatunud Manni südikusest.
Ole nüüd hea mees ja ära enam selle lese juures käi. Pole neid külajutte tarvis. Läheme laseme end maha kuulutada, siis jõuab pulmad enne suurt sügist ära pidada. Või noh, mis pulmad. Omavahel istume.“
Kas sa siis ei taha uhkeid pulmi?“
No mille eest me need uhked pulmad teeksime? Meil pole ju niipalju rahagi. Ma panen selga sellesama ema kleidi, mis tal sinuga abielludes oli. Sõrmuse laskis ta ka enne surma sõrmest ära võtta ja sinu oma on sul ju kogu aeg vaskus käes. Nüüd tõstame jälle ümber,“ seletab Mann päris lõbusalt.
Aga loor? Sinul peaks ju ikka loor olema!“
Mis loor! Ei taha ma mingit loori, ma olen ju kahe lapsega naine,“ naerab Mann.
Kui nii, siis nii,“ nõustub Kaarel. Kah päris rõõmsasti. Oh neid Tisleri naisi küll! Teevad su nii õnnelikuks, kui teevad.


XXVIII

Ühel laupäevahommikul asutab Kaarel taas laadale sõitma. Kappe, kummuteid, laudu ja toole on nii palju, et tuleb Koplilt teine hobune ja vanker lisaks küsida. Tõnn ja Siim lähevad kaasa. Muidu ei tuleks toimegi. Ega Kaarel saa kahte hobust ajada ja kraamil silma peal hoida. Pealegi tahavad poisid laadalõbu ka maitsta – karusselliga sõita ja habemega naist näha.
Mann hingab kergemalt. Vahel on hea ka, kui maja meestest tühi, höövlid ja haamrid vaikivad. Saab natukenegi omaette olla, oma mõtteid kuulda. Kaksikud Miili ja Taavet mängivad rahulikult laastuhunnikus. Nad on sõnakuulelikud lapsed. Vaatavad Mannile otsa oma ema silmadega. Justkui andeks paluvalt. Need on ju Manni ema silmad ka. Miili ja Taavet on ju Manni poolõde ja poolvend, kuigi ta kasvatab neid nagu oma lapsi ja peabki oma lasteks.
Mann sõtkub leivatainast. Leivaahi köeb ja praksub.
Õues hakkab Tuks haukuma. On kuulda, kuidas meeshääl hobust ptruutab. Kes see nüüd olla võiks? Tisleril ei oodata täna kedagi külla. Veidi aega kobistatakseukse taga ja siis kostab justkui arg koputus.
Sisse!“ hüüab Mann ja roogib sõrmed leivataignast puhtaks.
Sisse astub vanaldane hallipäine mees, kes lävele seisma jääb ja mütsi peast võtab. Ühes käes müts ja teises paberi sisse pakitud komps, nii ta seal seisab sõnatult.
Mees tundub kuidagi tuttav, aga tükk aega ei saa Mann aru, kes see on. Lõpuks taipab. See on Kalmu Enn. Vanaks jäänud.
Tule edasi!“ kutsub Mann ja näitab lauaäärset pinki. Mees istub areldi pingi otsale ja kraamib paberist välja Viidemanni kangaärist ostetud siidise kleidiriide ja suure kommituutu. Riie on väga ilus. Seda märkab Mann kohe. Tumesinisel põhjal heleroosad õunapuuõied. Küll ma Malle abiga selle valmis õmblen, mõtleb ta millegipärast. See on Manni ainus mõte, kui ta meest ja kingitusi vaatab. Ta ei tunne mitte midagi selle mehe vastu. Kui, siis midagi haleduse taolist. Selle pärast, kui vana ja räsitud Kalmu Enn välja näeb. Ta ei olnud ju emast eriti palju vanem. Viis aastat ehk. Nüüd istub siin Tisleri köögi laua ääres sootuks vanaätt.
Mees ise ka ei oska midagi kõnelda, aga ära minna ka ei taha. Muudkui istub ja vaatab, kuidas lapsed mängivad, kuidas Mann leivaahju segab, kuidas ta leivad valmis voolib, neile ristid peale vajutab ja labidaga ahju lükkab. Manni ei häiri mehe juuresolek mitte põrmugi. Kas see on siis nüüd see ühine veri, mis kõnetab? Oma isa ju.
Lapsed on vahepeal ka laua äärde tulnud ja saavad külaonu käest kommi. Istuvad onu põlvelgi, kui see kutsub. Ei karda. Lase olla, mõtleb Mann. Ei keela. Ta näeb üht vana õnnetut ärajoonud meest, kellele elu pole lapsi kinkinud. Ainult selle ühe lollaka, nagu rahvas kõneleb.
Mannil on juba leivad küpsedki ja või kokku löödud. Kalmu Enn istub ikka ja mängib lastega. Mann murrab sooja leiba ja paneb värsket võid peale, valab külma piima kõrvale. Lapsed ja Enn söövad mõnuga.
Ma nägin, et mehed laadale sõitsid, sellepärast julgesingi tulla,“ on Ennu vist ainukesed sõnad, mis ta seal Tisleri köögis oma tütrele ütleb. Oma lihale ja verele, kelle ta kunagi ära põlgas. Seda tükki on ta kogu oma ülejäänud elu kibedasti kahetsenud, aga viga enam parandada ei anna. Tegu on tehtud ja karistus kantud.
Lõpuks tõuseb ja jätab Manniga kättpidi jumalaga, võtab mütsi ja läheb. Temast jääb maha mingi seletamatu nukrus ja Mann märkab ehmatusega, et Taaveti kohale tema südames astuks justkui see vana ja väsinud võõras mees. Mann on kurb, väga kurb. Ta ei saa isegi täpselt aru, miks.
Kui mehed hilja õhtul tühjade vankritega koju jõuavad, on neil ka uudis. Kopli Oskar oli vastu tulnud ja rääkinud, et leidnud Kalmu Ennu hobuse ja kaariku Suursoo tee äärest tühjalt seismas. Hakanud siis uurima ja näinud, et Enn rippunud sealsamas tee ääres männi küljes. Oskar läinud kordnikku kutsuma.
Sel õhtul nutab Mann kaua ja lohutamatult Kaarli kaisus. Nutab end magama. Kaarel saab aru küll, miks, kuigi Ennu külaskäigust Mann ei rääkinud. Võib – olla kunagi räägib.
Kaarel hoiab oma noort naist ja silitab selle pead. Surm puudutab tedagi, aga ometigi on ta praegu õnnelik oma noore naise ja ilusate sõnakuulelike laste üle.

Sina võid õnnelik olla oma noore naise ja lastega, aga ega maailm sellest küsi. Maailm läheb kurjaks kätte ära. Maailm hakkab muutuma. Vanad naised palvetavad, et saaks ikka enne ära surra, kui uus sõda tuleb. Kes eelmise on läbi elanud, see enam uut ei taha. Kes üldse sõda tahaks? Igatahes mitte eesti põllumees. Tema tahab künda ja külvata, heina teha ja rukist lõigata, reht peksta ja lina ropisida. Et ikka toit laual ja talu korras ja kasvõi ükski laps ülikoolis. Nii presidesnt oma kõnes ütlebki, et eesti põllumees võib rahumeeli oma põldu künda, et kurjus on meist kaugel. Oi, kuidas ta eksib. Aga inimene ongi ekslik.
Maailm käärib hullusti. Miski pole enam endine. Miski pole enam kindel.
Ükspäev võtab vana Krankmann lõunalauas jutu üles:
Mina olen juba vana ja haige mees. Ajad on nüüd hoopis teistmoodi ja mina ei saa enam päris täpselt sotti, kuidas see vabrikupidamine peaks nüüd käima. Ma tahan ära puhkama. Homme lähme notari juurde ja ma kirjutan vabriku ja maja kõik sinu nimele. Siis on see asi tehtud. Eks sa lased minul ja vanaemal siin kuni surmani elada, selles ma olen kohe päris kindel. Mis sina sellest jutust arvad, Elfriide?“
Mis mina arvata oskan. See on rohkem teievaheline asi. Ega me igavesed pole. Ükskord tuleb see ära teha. Kedagi teist meil ju peale Kristjani pole.“
Noh, siis on selge,“ ühmab vana Krankmann ja tahab lauast tõusta.
Sa minu käest ei küsigi, mis mina sest arvan?“ sekkub nüüd Kristjan.
Mis sinul arvata või mitte arvata. Nii on alati olnud, et vanemad pärandavad lastele. Meil on üks lüli küll vahelt ära, aga arvata ei ole midagi. Pead oma risti vastu võtma ja seda kandma, kuigi oled alles noor, aga kes sellest küsib.“
Kristjan on tõesti alles kakskümmend kolm, aga vabrikuasjades pole temast targemat ja töömeeste hulgas on ta väga lugupeetud. Ega ta nüüdki taha kontoris istuma hakata. Vabrik on talle selle pea kümne aastaga väga armsaks saanud.
No siis peaks naise ka majja tooma, kui sa siia elama tuled,“ arvab Elfriide. „Näe, Tisleri Mall ongi leerist läbi juba.“
Nüüd läheb Kristjan näost punaseks, aga vanaema ei jäta.
Alevi vahel ammu juba arutatakse, et millal see Krankmanni Kristjan selle Tisleri Malle ära võtab.“
Sina kah ära kuula nii palju nende alevivanamuttide lora,“ toriseb vana Krankmann ja läheb ägisedes tahatuppa pikali.
Kristjan jääb vanaemaga veel istuma ja arutama. Elfriide arvab, et pulmad võiks siinsamas kodus pidada. Siin ju ruumi küll. Kristjan on nõus.
Oota, ma toon sulle midagi,“ ajab ka vanaema end ägisedes püsti ja jääb tükiks ajaks ära. Kristjanil hakkab juba igav. Lõpuks tuleb ikka tagasi kööki, uhke punane sametkarp käes.
Vaata, selle kihlasõrmuse kinkis mulle su vanaisa. Ernst kinkis selle jälle sinu emale. Ma ise lubasin, aga kus vanamees... Noh, mis sellest enam. Sinu ema kiskus selle sõrmest ja viskas kontorilauale, kui kuulis, et Ernst enam tagasi ei tule. Sõrmus veeres põrandale. Vanamees roomas ja otsis teist tükk aega laua alt. Ma sattusin veel peale,“ kihistab Elfriide.
Nüüd on sinu kord see Mallele kikida. Et nagu perekonna väärisasi või nii. Ei tea, kas on paras. Eks ta mõnda sõrme ikka läheb. Noh, millal sa kosja lähed siis.“
No eks ma laupäeval lähen. Võtan pudeli ja lähen, mis seal ikka.“
Vot nii jah, tubli poiss!“

Mall on küll Kristjaniga pidudel tantsinud ja kinos käinud ning lapsest peale koos olnud, aga pulmadest pole mingit juttu. Mall isegi ei oska niisuguse asja peale veel mõeldagi. Sellepärast on ta üsna rõõmus ja rahulik, kui Kristjan laupäeval külla tuleb.
Tisleril elu keeb. Maja on laste kilkeid ja naeru täis. Tõnn ja Siim on nüüd suured ja tugevad tööpoisid, aga väikeseid lapsi on neli – neljased Miili ja Taavet ning kahene Mikk ja mõnenädalane Mari. Mikk ja Mari on nüüd Manni ja Kaarli lapsed.
See teie pere naiste, laste ja meeste värk on nii segane ja sõlmes, et te ei saa vist ise ka aru, kes kelle õde või vend on!“ naerab Kristjan.
Pere koguneb laua ümber ja Mann klopib ruttu pannkoogitaigna valmis ja toob vaarikamoosi välja. Varsti koogid juba särisevad ja lapsed vinguvad. Nemad saavad esimesed endale ja kõhud täis. Kaksikud lähevad nüüd laastudega mängima ja väikesed viib Mann lõunaunele. Tõnn ja Siim on läinud oma höövlite juurde. Kaarel, Kristjan ja Mall jäävad istuma. Kristjan võtab nüüd pudeli ja kommituutu välja.
Kui Mann kööki tagasi tuleb, valitseb seal kummaline vaikus. Mehed istuvad muigelsui ja Mall on näost tulipunane.
Noh, kurjadvaimud!“ käratab Tisleri võimukas perenaine. „Mida te mu väikesele õele teinud olete?“
Siis saab isegi aru, et see ju kosjaviin. Toob pitsid kauale ja ütleb Kaarlile, oma armsaks saanud mehele:
Vot nüüd tuleb valge kleit ja loor. Ometigi lõpuks.“

Tulevadki mõlemad – nii kleit kui ka loor. Need õmbleb valmis alevi kõige osavam õmblejanna. Siidi ja tülliga pole koonerdatud. Kleidisaba jookseb mööda maad ja leierit kannavad kaks väikest tüdrukut, kellel endal on ka valged kleidid seljas.
Kirik on taas puupüsti rahvast täis, sest kes ei tahaks näha, kuidas noor Krankmann naise võtab. Rahva suus jääb Kristjan ikka nooreks Krankmanniks, kuigi tal on kasuisa perekonnanimi. Enne kutsuti talu järgi Kingsepa Kristjaniks, nüüd siis Krankmanni Kristjaniks, kuigi perekonnanimi on hoopis Laane.
Vana Blumber on vahepeal ise jumala juurde kolinud ja laulatab hoopis uus ja võõras pastor, kes ei tunne ega tea veel alevirahvast, nende minevikku ega olevikkugi. Nii mõnelgi on nüüd Blumbergist kahju, tema teadis kõigist kõike, oli ikka päris oma. No eks see uus saab ka kunagi omaks, aga aega võtab. Kõik asjad võtavad elus aega, tõdevad inimesed kirikus, mõeldes oma noorusele ja elule.
Pärast laulatust istub noorpaar uhkesse mobiili ja sõidab pidumajja. Oma uude koju. Kutsutud külalised lähevad jalgsi, sest ega maa teabmis pikk ole. Eks pruutpaar sõidab rohkem uhkuse pärast ja kuidas see pruut jalgsi lähekski oma pika kleidsaba ja leieriga.
Kes kutsutud pole, need jalutavad veel aeglasemalt kodu poole ja arutavad läbi kogu Krankmannide eluloo. Kuidas Elfriide oma rikka isatalu kaasavaraga villavabrikule ja kogu pärastisele rikkusele aluse pani. Ja mis sest kasu! Poeg laskis ikka ennast maha. Aga näed, pehmeks läks vana rahaahne Krankmanni süda ja tunnistas lõpuks oma pojapoega. Kogu täiega andis kõik poisile, maja ja vabriku, küllap rahagi. Jah, eks ta ole.
Pulmamajas on lauad lookas kartulisalati, rosolje, lihapallide, pasteedi, marineeritud kala ja liha ning kümnete teiste roogade all. Soe praad ka muidugi. Tõstetakse pitsi, öeldakse tooste ja karjutakse: „Kibe!“. Nagu ikka. Pruut ja peigmees õhetavad. Külalised hakkavad juba püksirihmu ja kleidivöösid lõdvemale laskma ning mehed kisuvad lipsud kaelast.
Pulmavalssi mängib klaveril Kingsepa Ella, kes nüüd õpibki linnas muusikat. Eks ikka Elfriide abiga. Elfriide kuulabki õndsa näoga, käed süles risti, ja teab, et see on kõik tänu temale, et tüdruk nii ilusti mängib. Elfriide vaatab, kuidas pruutpaar tantsib, Mallel loor käsivarrele keritud, ja on kohe päris õnnis. Hea, et ma kõik selle veel enne surma ära näen, mõtleb Elfriide. Oh sa õnnis Elfriide, sa ei tea veel, mida kõike sa nägema pead, keegi ei tea veel.
Ümber laua talitavad palgatud tüdrukute hulgas ka Kingsepa Lilli ja Paula – kuldsete kätega kärmed tüdrukud.
Vana Krankmann istub pruudi kõrval ja on sama õnnis kui tema nainegi. Krankmanni süda on rahul. Tema elutöö on tehtud. Nüüd võib rahus puhata, las poiss rahmeldab. Ja temagi ei tea, kui kibedalt tal seda kõike üsna pea kahetseda tuleb. Oh õnnis teadmatus, tänu sinule on täna kõik need inimesed siin valge linaga kaetud pulmalaua ümber nii rõõmsad.
Keegi ei tea, et see on viimane nii suur ja nii uhke ja rõõmus pidu selles alevis.

No comments:

Post a Comment