Friday, September 16, 2016

XXI ja XXII

XXI

Sellest jutuajamisest peale muutub elu Tisleril. Vaikseks. Nagu tuli hõõguks tuha all. Miili käib ringi nutetud silmadega ja kähvab iga asja peale kurjalt. Lapsed on arad ja kurvad. Taavet jääbki tisleritoa sängi ja Kaarel suuretoa sohvale magama. Õnn on Tislerite majale selja pööranud. Surm, mis kevadtalvel Kingsepat laastas, on tagasi. Luusib nüüd ümber Tisleri hoonete. Ootab oma aega.
Ühel päeval, kui lapsed koolis ja Kaarel alevis, kutsub Taavet jälle Miili enda juurde.
Mul ei ole enam kaua jäänud. Lepi nüüd ära. Ma tahan minna rahulikult ja armastades, nii nagu sina kord siia tulid.“
Selle peale võtab Miili oma luukõhnal ja tõve järele lõhnaval mehel kaelast kinni ning nutab lohutamatult ja kaua, aeg-ajalt sosistades: „Ma ei taha, et sa lähed.“
Midagi pole parata,“ lohutab Taavet. „Meie ei saa siin midagi muuta. See on isegi ime, et me niigi kaua koos saime elada. Ja veel nii ilusat elu. Jääme seda mäletama.“
Kui Miii järgmisel hommikul ärkab, teab ta kohe, et Taavet on läinud. See on eriline vaikus majas. Teised veel magavad. Miili võtab tule üles ja läheb öösärgi väel jahedasse tislerituppa, istub Taaveti voodi ette. Mehe silmad on kinni ja nägu rahulik. Miili tõstab Taaveti käed rinnale risti. Need on veel soojad, aga laup juba külm. Miili loeb Issameie ja teeb akna lahti, et hing saaks välja lennata. Miili istub ja mõtleb, pisaraid enam pole, need on juba ära nutetud. Mõtleb sellele maikuuhommikule, kui nad koos Leeniga tulid, teadmata, mis ees ootab. Mõtleb kolmeteistkümnele aastale, mis olid täis tööd ja nelja lapse sündi ning õnne. Jah, õnnelikud olid nad küll. Pahandust ei olnud nende majas kunagi. Pahandus tuli alles nüüd, kui Taavet surres Miili, lapsed ja koha Kaarlile jättis. Kaarel meeldis Miilile alati. Heameelega tantsis ta poisiga ja viskas nalja, aga alati Taaveti juuresolekul. Need kaks olid nagu üks mees Miili jaoks. Nüüd aga ei taha ta Kaarlist enam midagi kuulda.
Kaarel on ka ärganud ja tislerituppa tulnud.
Tee sa tuli pliidi alla, ma lähen kutsun Elfriide,“ ütleb Miili tõrksalt ja läheb riidesse panema. Astub siis veel pimedasse, aga sooja sügishommikusse ja seab sammud paremale. Elfriide aknas on juba tuli. Ongi ärkamise ja hommikuste toimetuste aeg. Puusärk on mitu päeva valmis olnud. Taavet tahtis, et Kaarel selle tema nähes teeks. Taavet tahtis ka, et lapsed teaksid. Ta on nende kõigiga jumalaga jätnud juba mitu päeva tagasi.
Miili ja Elfriide pesevad surnu, panevad riidesse ja viivad koos Kaarliga suurde tuppa puusärki. Taavet on nii kõhnaks jäänud, et naised jõuaksid teda ka kahekesi kanda. Lapsed kooli ei lähe, Elfriide jääb neile süüa tegema ja lehma lüpsma. Miili rakendab Miira ette ja sõidab alevisse Blumbergi juurde. Kaarel tahab tal aidata hobust ette panna, aga Miili ei lase. Ta ei salli Kaarlit enam silma otsaski. Ta ei saa ise ka aru, mis talle sisse on läinud. Nagu Saatan sosistaks kõrva.


XXII

Matusepäev on soe ja päikseline. Surnuaiapuud säravad kuldkollaselt. Lehti jätkub veel okstele ja jalgade allagi. Vahetevahel langeb mõni hääletult laperdav vahtraleht sinilaotusest alla, otse matuseliste keskele. Miili vaatab oma lapsi, kes tõsiste nägudega isa viimses päitsis seisavad. Ainult Mann nutab südantlõhestavalt. Miili ei tea, kas Taavat ütles surivoodil, et ta polegi Manni pärisisa või nutab tüdruk sellepärast, et ta jäigi lõpuni Taaveti lemmikuks. Kuigi oli hoopis võõras veri. Tegelikult hoidis Taavet kõiki võrdselt, ainult emasüda aimas, et see patulaps oli siiski kõige armsam. Võib-olla seepärast, et just tema Miili Taaveti juurde tagasi tõi.
Sõmer liiv krabiseb kirstule ja ongi läbi see elu. Elu, mis oli täis höövlite siuhkamisi ja haamrikopse, puidulõhna ja valgeid krussis laaste. Nüüd on need laastud Taaveti pea all talle viimseks padjaks ja suvised päikesetõusuhommikud, mil mees rõõmsalt äsjapüütud haviga jõelt tuli, on igaveseks läinud. Läinud on see lõbus Tisleri-elu, kus tehti nalja, lauldi ja keerutati tantsu, kus perenaine oli lahke, söögid maitsvad, lapsed sõnakuulelikud ning töökad ja kõik toimetused said toimetatud justkui märkamatult ja jooksujalu. Missugune elu nüüd tuleb, seda Miili ei tea.
See elu, mis tuleb, on teistsugune. Lapsed unustavad varsti leina ja lähevad oma kooli- ja lapseeluga edasi. Kaarlist on neil hea kaaslane, kes viskab ikka nalja ja kopsib oma kappide ja kummutite kallal. Miili jääbki tõrksaks ja tõsiseks. Kõik tööd on talle vastumeelt ja mitu korda nädalas rakendab ta Miira ette, sõidab surnuaiale ja istub sõnatult Taaveti haual. Nii kaua, kui päris paks lumi maha tuleb. Siis enam ei lähe. Siis tuleb seatapp ja jõulud, nagu ikka. Miili hoiab Kaarlist eemale. Räägib ainult hädapärast ja siis ka pikkade hammastega. Pealegi märkab Miili, et Kaarel on hakanud kõrtsis käima ja tuleb koju, viinalõhnad küljes. Mõni õhtu ei tulegi. See Miilile ei meeldi, aga ta ei ütle midagi, põrnitab aga. Päevad venivad aeglaselt ja vastumeelselt kevadesse.
Ühel õhtul tuleb Kaarel jälle vindisena koju. Õhtu on hiline, lapsed magavad, kedagi kuulamas pole ja nii hakkab Kaarel rääkima:
Mis ma sulle teinud olen, et sa mind sugugi ei salli?“
Miili ei lausu sõnagi, koob aga kinnast edasi sellise valuga, et ega teagi, kas muster saab ikka õige.
Kui Taavet elas, siis olid alati sõbralik, kallistasid ja naersid. Meie Taavetiga mõtlesime, et ma meeldin sulle. Mina olen sind ja lapsi alati armastanud. Sellepärast Taavet sellise otsuse tegigi.“
Miili ei ütle ikka veel veel midagi, välgutab aga vardaid.
Kui sina mulle naiseks tulla ei taha, eks ma võtan siis kellegi teise. Tulijaid oleks küll, aga sina pead siit lastega välja kolima, sest koht on ju minu nimel.“
Nüüd saab Miili nagu kapaga külma vett kaela. Ta viskab vardad nurka, kargab püsti, jookseb Kaarli juurde ja hakkab teda peksma rusikatega rindu. Nii kõvasti, kui vähegi jaksab. Suur ja tugev Kaarel võtab nutval ja peksval naisel kõvasti ümbert kinni. Hoiab natuke, tõstab siis sülle ja viib magamiskambrisse voodisse. Ise jääb ka sinna.

No comments:

Post a Comment