Wednesday, September 14, 2016

XVII ja XVIII

XVII

Pärast pühi läheb Kristjan varahommikul alevimäest üles villavabriku poole, ise hirmu täis. Ta ei tea, kuhu minna ja nii koputab ta Krankmannide köögiuksele ja küsib proua Elfriidet. See, et proua Elfriide on ta lihane vanaema, ei tule meeldegi. Köögitüdruk juhatab poisi kööki, kus mõlemad Krankmannid hommikust söövad. Kristjan teretab ja mudib mütsi. Vana Krankmann vaatab poissi varjamatu uudishimuga ja nendib:
Kole kleenuke oled. Ei tea, kas jõuadki midagi teha.“
Seepeale vastab Elfriide natuke pahaselt:
Ilma söömata ja kasvueas olid sa ise samasugune. Meelest on ära läinud või?“
Ta kutsub Kristjani ka laua juurde. Sel jalad värisevad. Käed ka, kui kohvikruusi tõstab. Kristjan pole niisugust jooki saanudki, kus hulga koort ja suhkrut sees. Ja taldrikule tõstab köögitüdruk mannaputru ning sörtsab veel maasikamoosi peale. Nälg on siiski suurem kui hirm. Kristjanile tundub, et ta on taeva eeskotta, mitte Krankmannide kööki, sattunud.
Nii tema töömehe põli algabki. Varavalges Krankmannide hommikulauda ja siis vabrikusse, kus üks või teine ametmees annab käsu midagi tuua-viia-kärutada-koristada. Lõuna ajal jälle Krankmannide lõunalauda, kus rasvased supid või krõbedad praed ning ahvatlevad magustoidud ootamas. Õhtul enam poiss sööma ei jää. Siis on juba koduigatsus suur. Haarab köögitrepilt valmis pandud toidukorvi ja punub aga mäest alla, et kodustele ka head-paremat viia.
Suvi on käes ja ühel lõunasöögil pakub köögi-Mari metsmaasikaid rõõsa koore ja suhkruga. Vana Krankmann vuhib neid ports portsu järel, aga Kristjan ütleb, et tema ei taha.
Miks?“ uurib Elfriide imestunult. Poiss puikleb. Elfriide ei jäta jonni ning muudkui uurib. Lõpuks Kristjan prahvatab:
Ma olen lapsest peale iga suvi marju korjanud ja müünud, et vähegi raha saada. Nüüd korjavad mu õed. Imelik on oma õdede korjatud marju niimoodi laua taga süüa. Ei lähe kurgust alla.“
Elfriide jääb mõtlikuks ning jätab poisi rahule. Õhtul leiab Liide korvist söögikraami kõrvalt kaks krooni. See on töömehe päevapalk.
Kuidagi märkamatult on võõristus vana Krankmanni vastu kadunud. Elfriide vastu kadus see juba ammu. Lõunalauas räägitakse juttu. Vabriku ja ka maailma asjadest. Mõnikord teeb vana Krankmann vägagi tunnustava näo mõne oma pojapoja mõtteavalduse peale, mis puudutab vabrikutööd.
Kord toob köögitüdruk lõunalauda kirja Saksamaalt. Kiri on Ernstilt. Elfriide loeb seda kõva häälega ette – kõik ju omad inimesed. Ernst kirjutab, et on jahil hobuse seljast kukkunud ja selgroogu vigastanud. Arst ütleb, et ei hakkagi enam käima. See lõuna on nüüd mokas. Mehed lähevad vabrikusse tagasi magustoitu söömata ja Elfriide tahatuppa nutma. Kui ta on kohe mitu tundi seal istunud ja pisaraid enam ei tule, istub ta vana Krankmanni tammepuust kirjutuslaua taha, võtab paberi ja sule ning kirjutab pojale vastu. Kirjutab ka Leevist ja Kristjanist. Ernst ju ei teagi, et tal on poeg.
Kristjanile on vabrikus meeldima hakanud. Nüüd taipab ta juba kraasimis-ja ketrusmasinatest. Vaatab, kuidas neid seada ja parandada. Paneb siin-seal käe külge. Ta pole enam lihtne jookus- ja kärupoiss. Meestele ta meeldib. Need kutsuvad teda heatahtlikult nooreks Krankmanniks, siis kui vana ei kuule.
Poisil on nutti,“ arvavad mehed.


XVIII

Ühel hommikul, kui Kristjan enne tööd köögist läbi astub, nagu ikka, pole seal kedagi muud, kui ainult köögitüdruk Mari.
Kus siis pererahvas on?“ küsib poiss imestunult.
Mari kehitab õlgu:
Pole kumbki üles tõusnud ja ega mina neid ka ajama lähe. Eks saksad ise teavad, mis teevad.“
Krankmanni pole ka vabrikus ega lõuna ajal laua ääres. Elfriidet ka mitte. Mari ei tea ikka midagi, tõstab poisile supi ette ja isub, käed rüpes. Niipalju ütleb, et vana Krankmann on voodis ja Elfriide käib ringi nutetud silmadega.
Pärast lõunat küsivad mehed Kristjani käest vana Krankmanni kohta ja see ütleb siis, et haigevoodis. Mehed imestavad, et niisugust asja pole veel juhtunud, et vanamees vabriku omapäi jätaks. See peab küll surmatõbi olema. Aga täna reede õhtu, eks esmaspäeval näeb siis.
Õhtul võtab Kristjan jälle köögiukse tagant oma söögikorvi, mille Mari iga päev valmis sätib. Seal polegi muud, kui pool potitäit lõunast suppi ja veerand leiba. See on küll imelik. Muidu on korv alati head-paremat täis. Eriti reede õhtuti. Kodus on tüdrukud ka pettunud, sest mõnikord on korvist isegi kompvekkisid leida, aga nüüd paljas supp. Selle peale saab Liide kurjaks, et lapsed on nüüd nii ära hellitatud, et kole kohe. Kui haige inimene majas ega siis pole aega teistele toidukorvi sättida ja ega siis näljas olda.
Esmaspäeval on vana Krankmann vabrikus tagasi. Silmaga näha kõhnemaks jäänud ja kole vaikne. Lõunalauas söövad Kristjaniga kahekesi. Elfriidet pole.
Vanaema sõitis Saksamaale,“ ütleb vana Krankmann Kristjanile. Poiss ajab kõrvad kikki. Nii pole Krankmann veel kunagi öelnud. Vanaema. Ja niisuguse häälega.
Maksa Blumbergile palju tahad, aga ega see jumala karistus tulemata jää,“ lisab ta ja jätkab:
Mina omal ajal olin selle vastu, et Ernst oleks sinu emaga abiellunud. Tahtsin, et võtab selle rikka lese. No ja nüüd jäi poiss sandiks. Kukkus hobuse seljast maha. Neil on vaja ju koledasti seal jahi peal käia. Elfriide kirjutas talle sinust ja sinu ema surmast. Ernst ei teadnudki, et tal poeg on. Pärast seda võttis poiss püstoli ja laskis ennast maha. Hüvastijätuks kirjutas, et on palju kurja teinud ja sandina elada ei taha. Elfriide sõitis matustele. Mina ei hakanud kuhugi minema. Seal põletavad ta ära ja siis vanaema toob poisi tuha koju. Nüüd mul polegi rohkem kedagi teist kui sina. Kui sa tahad, siis võid hakata mind vanaisaks kutsuma. Kodus. Vabrikus ei maksa. Pole teiste asi. Eks see vabrik ja kõik jääb ka nüüd sulle. Kaua mina enam jaksan. Sa terane poiss, mehed ka kiidavad. Aga ära sa seda juttu, mis ma siin rääkisin, vabrikus räägi. Las Elfriide tuleb tagasi, küll tema siis ise õiendab neid asju. Mine nüüd tööle ja ütle meestele, kui küsivad, et ma enam õhtul ei tule, et heitsin pikali.“
Vat sedasi siis. Kristjan käib ringi nagu vati sees ja ei jõua ära oodata, millal see tööpäev ometigi läbi saab. Õnneks mehed ei päri midagi. Ja õhtul on söögikorv jälle ääreni täis.

No comments:

Post a Comment