Monday, September 12, 2016

XIII ja XIV

XIII

Paari nädala pärast on selge, et haigetel paranemislootust pole. Leevi kustub vaikselt ja ka Liide lamab meelemärkuseta. Liidia on aleviarsti kutsusnud, aga see laiutab ainult käsi. Ruudi on mõni päev korraks läbi astunud. Purjus peaga. Istunud köögilaua taga ja nutnud. Ennast süüdistanud ja kogu maailma neednud ning siis jälle kõrtsi kadunud.
Lumi hakkab sulama. On varajane kevad, alles märtsikuu. Ja kui ühel hommikul Kristjan Tisleri uksel seisab, on kõigil selge, et nüüd on otsus käes. Leevi on läinud, Liide vaagub veel hinge. Kristjan saadetakse Koplile, Miili läheb Elfriidet kutsuma, et surnut pesema minna. Kui Kingsepale jõutakse, on seal ka Kopli Oskar ja toimetab laudas. Võtab surnukeha alla. Soe küll veel, aga läinud juba. Ruudi oli Kristjani äraolekul kodus käinud, oma surnud naise leidnud ning ennast ka püksirihmaga lauda laetala külge tõmmanud. Kristjan läks, ise ka ei tea mille pärast, laudast läbi, nagu keegi oleks juhatanud kohe. Ja Ruudi leidnud, jooksis hirmuga Koplile. Oskar tuli, aga hilja juba. Oleks ma kohe alla võtnud, nutab poiss, aga Oskar lohutab, et juba siis oli hilja ja ega poiss poleks üksi jõudnudki.
Nüüd on tegemist palju. Kaks surnut sättida. Ja mida teha Liidega? Kas tema ka ära oodata? Aga inimesel ju eluvaim veel sees. Surnuid koju jätta ei saa, sest Liide pärast on vaja tuba kütta, aga teised kaks peavad külmas lamama. Lahkunud tuleb valmis seada ja kabelisse viia. Liidia võtab rahakukru kaasa ning sätib end Blumbergi juurde. Vaja vanamees nii kaugele saada, et Leevi ja Ruudi ja nende sündimata laps kõik koos pühitsetud maale maetud saaks. Kui raha ei näita, siis läheb Ruudi surnuaia müüri taha. Küllap Liidia juba asja korda ajab, temal seda kuraasi jätkub.
Ja ta kavatseb ka vana Krankmanni juurest läbi astuda. Ikkagi tema minia ja pojapoja ema, mis sest, et sohki. Ruudi oli hinnatud töömees enne, kui jooma kukkus.
Igatahes, kui see Issanda päev õhtusse saab, lamavad kadunukesed kabelis laudsil, kuni Taavet ja Kaarel puusärgid valmis saavad, Kristjan valvab kodus Liidet, Miili on ka oma kodus tagasi ja Liidia peab tüdrukutele nüüd rääkima sellest, kuidas ema on inglite juures ja tal ei valuta enam kusagilt. Tal on nüüd õnnis olla.


XIV

Matusepäev on päikseline ja sula. Lund on veel hädavaevu nii palju, et saanide ja regedaga sõita annab. Talitus on kabelis. Seal nad nüüd lamavad oma lõhnavast kuusepuust viimsetes sängides, valged laastud pea all. Leevi kirst on lahti, Ruudi oma kinni. Poodu kirstu lahti ei tehta. Leevi nägu on kahvatu ning rahulik. Tema suur kõht on madalaks vajunud.
Peied peetakse Koplil. Vana Krankmann on lihuniku juurest terve suure seakere saatnud ja viina ka – valget ja punast. Nii, et küll saab. Muu kraam on Liidia poolt. Mitu päeva on sülti keedetud ja pirukaid küpsetatud. Seekord on süldikonte puhastamas ja lutsutamas kolm nobedat tüdrukut. Nii lihtsat sülditegu pole Liidial olnudki.
Kui teised surnuaiale lähevad, jäävad Oskari vigase jalaga õde ja teenijatüdruk koju lauda katma ja matuselisi kuuma puljongi ning pirukaga ootama. Ikka on nii olnud, et külmast kangeid matuselisi ootab peielauas kuum puljong pirukatega. Ja alati räägitakse seda juttu, kuidas üks pooletoobine vanamees olla puljongit teeks pidanud, muudkui aga suhkrut sisse kühveldanud ja perenaist sarjanud, et sel teetass rasvane.
Täna ei ole nii külm, aga on maetud ka siis, kui kolmkümmend kraadi õues paugub. Raiu see haud sinna maa sisse, kuidas tahad.
Nii palju siis on vahet, et maetakse kabelist, mitte kirikust. Ega Liidia hakanudki peale pressima. Mis vahet seal enam. Peaasi, et kellad löövad ja jumalasõna loetud ja laulud lauldud saavad ning kadunukesed teineteise kõrvale pühitsetud mulda sängitatakse. Nad juba olidki kabelis, mis neist enam edasi-tagasi tassida.
Päris ruttu saab see talitus läbi, haud kinni, pärjad peale ja näljased matuselised kargavadki saanidesse, et peielauda sõita. Praekapsalõhn lööb juba uksel ninna. Ega pikalt enam kõneldagi. Blumberg võtab veel laulda „Tähtede taga“ ja siis rüübatakse kadunukeste mälestusnaps ja lähebki söömine lahti. Blumberg vitsutab nii mis hirmus.
Lapsed on vaiksed ja nosivad omaette. Tõsised. Surnuaial ikka nutsid ka, aga ega nad veel aru saa, mis õigupoolest toimub.
Krankmanni Elfriide on ka matuselauas. Vana Krankmann ei tulnud. Uhkus ja kangus ei lubanud. Kui juba mitu pitsi hinge all ja vanal Blumbergil kõht täis ning jumalagagi jäetud, hakkab Suursoo Osvald tüli üles kiskuma. On kohe selline mees, aga Blumbergi juuresolekul ta ei julge, siis on vait. Sarved lähevad ruttu soojaks ja hakkab aga õiendama. Tühjast tüli keerutama.
Näed, vanal Krankmannil ei passinud ikka lihtrahva hulka tulla.“
Selle repliigi jätab peierahvas tähele panemata, ainult Suursoo perenaine müksab oma meest küünarnukiga ja teeb kurja näo. See aga ei jäta.
Proua ikka tuli,“ proovib Osvald uuesti. Seepeale Krankmanni Elfriide naeratab ja noogutab. Teised ei tee ikka välja.
Nüüd laob Suursoo Osvald trumbid lauda: „Oma pojapoja ema matusele oleks ikka võinud tulla.“
Selle peale jääb nugade-kahvlite klõbin vait ja kõik vaatavad ootusärevalt üksteise poole. Esimesena saab sõna suust majaperemees:
Sa Osvald, oled muidu mõistlik mees, aga kui viina saad, siis hakkad lora ajama.“
Ega ma sinu viina joo!“ on Osvaldil hea meel, et keegi vastu hakkab ja teised kuulavad. Ta ajab ennast püsti:
Tule õue ja klaarime asjad nagu mees mehega!“ ärpleb ta.
Ah, mine...“ lööb Oskar käega. „Minul pole sinuga midagi klaarida.“
Hakkame aga koju minema,“ sekkub nüüd Suursoo perenaine. „Sina teed kohe inimeste ees silmad häbi täis.“ Ta võtab kuraasi täis kaasal käe alt kinni, jätab jumalaga ja veab mehe uksest välja.
Inimesed vangutavad päid. Eks need Osvaldi trikid ole kõigile teada. Vahel, kui mõni temasugune veel seltskonnas juhtub olema, siis on ikka kakluseks ka läinud. Mis sa teed. Muidu mõistlik mees, aga kui viina saab, siis püstihull valmis.
Teised istuvad edasi ja lasevad seaprael, süldil ja rosoljel hea maitsta. Peielauas on need kaks baptistieidekest Ruudi poolt. Vabriku mehed ka. Neil kulub palju viina. Eks vana Krankmann teadis ja ei koonerdanud. Liidia jälgib murelikult, et ega mõni jälle ärplema hakka. Aga need on vagased ja tõsised. Kiidavad aga Ruudit kui tublit töömeest ja muudkui kergitavad pitsi. Söövad kõvasti kõrvale, siis ei hakka nii pähe. Leevi poolt on ainult tema lapsed ja mõni kooliõde alevist. Ja siis Tisleri ahvas ning Kitse-Elfriide. Juba Kopli talupere on üsna suur, rahavast ikka on. Süüa ka on. Head ja rammusat. Ega Leevi lapsed, baptistieided ega vabrikumehed iga päev niimoodi süüa saa. Sellepärast ei kiirustagi keegi kusagile, muudkui istuvad ja söövad. Eks matusesöögid ole ikka erilised. Ega Kopli peregi iga päev niimoodi söö.
Kohvi ja kringli ajaks on õues juba õrn hämarus. Aeg on koju asutada. Leevi lapsed jäävad ikka Koplile. Tisleri omad võtavad Kristjani ja Kitse-Elfriide oma ree peale. Hobuse juures kohmitsedes ütleb Taavet äkki:
Näe!“ ja näitab Kingsepa poole, nagu oleks kummitust näinud. Kingsepa korstnast tõuseb suitsu. Sõna lausumata istuvad teised rekke ja Kaarel ning Kristjan hüppavad jalastele. Taavet nõõtab Miira sõidule. Kingsepa väravas ütleb Miili Taavetile:
Sina mine lastega koju, aga las Kaarel tuleb meiega.“
Nii tehaksegi. Taavet sõidab edasi, aga Miili, Elfriide, Kaarel ja Kristjan lähevad aeglaselt ja nagu vastumeelselt ukse poole. Kaarel on see, kes ukse lahti tõmbab. Teised trügivad ka tema järel sisse. Pliidi ees istub Liide ja ajab hagu alla. Ta on näost kollane ja luukõhn, aga elus, mis elus.
Neli tulijat sätivad end, palitud seljas, laua äärde istuma ja lasevad Liidel rääkida.

No comments:

Post a Comment