Thursday, September 8, 2016

V ja VI

Järgmisel hommikul tuleb Kitse-Elfriide ja ei jõua ära imestada pruudi kaasavara üle. Ta toob porgandi, peedi, kaalika, herne ja oa seemet. Tippsibulaid ka. Miili saab peenrad valmis teha. Kartul on vaja maha panna. Jõe ääres on nii palju maad küll. Taavet toimetab voodi ja tellitud mööbliga. Miili läheb Koplile tagasi. Ta ju lubas lapsepõlves kõik tööd Taaveti eest ära teha. Nüüd ongi see aeg käes.
Kopli Oskar tõstab adra ja saha vankrisse ning vangutab vaikselt pead. Pakub ennast kündma, aga Miilil on piinlik. Küll ta ise hakkama saab. Saabki. Õhtuks on Miili surmväsinud, aga kartul maas ja põllutööriistad Koplil tagasi.
Ma ei hakka seda kitse sulle siia vedamagi, pole teist pannagi kuhugi, aga ma toon iga päev piima, nii kaua, kui mullikas ükskord lüpsma tuleb,“ pakub Kitse-Elfriide.
Saad kohvi peale panna, sousti teha ja mett toon ka. Kas sa näed, kui elurõõmsaks on Taavet muutunud ja kuidas ta tööd murrab?“
Miili näeb küll ja tal on hea meel. Ta murrab ise ka. Mõni tund linnu-und ja kohe jälle õue tööle. Kanadele teri, põrsale rokka, lammastele jahu, koerale-kassile ka piimatilk. Vahel toob Taavet jõelt kalu. Siis on tervel perel pidu. Kartul-kala ja jahusoust laulal. Mida sa hing ihkad veel? Juba saab rabarberikooki- ja kisselli. Põrsale jagub naati ja noori nõgeseid jahuroka hulka raiuda. Hea magus lõhn tõuseb üles, kui Miili raiutud nõgestele, naadile ja odrajahule keeva vee peale kallab. Mõtle, jõuluks on juba oma siga tünnis. Siis, kui laps sündima peaks. Nad ei räägi Taavetiga sellest kunagi. See lapse ei ole nende vahel nagu võõrkeha. See on nende laps.
Kambris on nüüd uus lai säng. Miili õmbleb uue aluskoti ja toob Koplilt puhtad õled sisse ka. Veimevakas on voodilinu ja padjapüüre, patju ja tekke.
Kuidas ma ilma kõige selleta hakkama oleks saanud?“ on Miili ise ka imestunud. Sellegipoolest elatakse peost suhu, sest ema toodud jahu-, tangu- ja kartulikotid hakkavad tühjaks saama. Uut kraami tuleb alevist raha eest osta, aga raha veel pole.
Ühel keskhommikul kuuleb Miili läbi lahtise köögiukse, kuidas hele naisehääl hobust ptruutab. Ta läheb vaatama. Vedruvankrist astub maha linnavurhvi kerekas maadam ja teretab.
Mina olen Möldri Tiiu. Ega sina mind tunne. Aga kui mu õde eelmisel suvel leeris käis, siis oli tal sinu õmmeldud kleit seljas. Ilus kleit oli ja kui ma kuulsin, et Nõmme Miili nüüd siinsamas Tisleril on, siis mõtlesin, et tahan ka endale kohe ühte ilusat kleiti. Ja pärast võin alevis kõigle soovitada, et tulevad siia õmblema. Ega meil alevis on ka neid õmblejannasid, aga igaüks ei sobi,“ lõpetab jutukas proua oma avakõne ja annab terekäe.
Lähme siis toa poole,“ pakub Miili natuke kohkunult. Terake nagu liigagi äkki tuli see esimene kunde. „Meil on siin seda ruumi vähevõitu,“ lisab ta, kui möldriproua magamiskambrisse juhatab. Proua hõikab Taavetile rõõmsasti:
Jõudu tööle!“
Jõudu tarvis!“ vastab see ja jätab höövli korraks pidama.
Miilil on hea meel, et ta kamber puhas ja korras on. See ongi tal alati puhas ja korras. Voodil valge päevatekk. Ega sinna väiksesse kambrisse peale voodi suurt mahugi, üks riidekapp on seina ääres ja „Singer“ akna all.
Möldriproua vaatab tunnustavalt ringi ja lahutab oma kreemika peenvillase kanga voodi peale laiali, ise seletades, et missugust fassongi ta täpselt tahab ja kuhu tulevad rüüžid ja kuhu voldid.
Kus sa seda õmbluskunsti õppinud oled?“ küsib ta sealjuures.
Kui olen ristiema juures linnas käinud, siis tema on näidanud ja õpetanud. Ta on kohe päris õmblejanna. Aga minul tuleb see nagu iseenesest. Kodus on emal ja õel kõik minu õmmeldud kleidid seljas. Mul endal ka!“ naerab Miili. Ta otsib mõõdulindi, pliiatsi ja paberi ning hakkab prouat üle mõõtma, ise Issandat tänades, et armas ema talle kõik vajalikud asjad järele tõi. Tuli ta ju kahe palja käega ja meeleheites. Nüüd tundub see kõik kauge ja võõrastust tekitava minevikuna.
Miili näitab ka moeajakirju, mis ristiema talle pealinnast saatnud on. Möldriproua on vaimustuses ja loobub Miili nõuandel nii mõnestki satsist, voldist ja rüüžist, et vähegi saledam paista.
Mul kahe nädala pärast pulma minek. Kas selleks ajaks saab valmis? Kalmu Ennu ja Toome Tiiu pulmad on. Suured ja uhked. Enn veel mulle ema poolt sugulane ka. Aga ma tahan neile seda kleiti näidata,“ vatrab möldriproua oma jakki kinni nööpides. Miilil käib korraks terav valu südamest läbi, aga kohe teeb ta lahke näo ja vastab:
Saab küll, miks ei saa. Nii kaua ei lähegi. Järgmisel nädalal on valmis. Ülehomme võib juba esimesse proovi tulla.“
Ta saadab sädistava Möldri-Tiiu uksest välja. See hõikab Taavetile:
Head tervit!“
Head tervit!“ vastab Taavet ja jätab nüüd höövli kohe pikemaks ajaks paigale, sest Miili tuleb ja istub tema juurde:
Saingi esimese kunde,“ ütleb ta kurvalt.
Sa ei rõõmustagi?“ imestab Taavet.
Rõõmustan küll, miks ma ei rõõmusta. Tahtsin sulle lihtsalt öelda, et Möldri-Tiiu läheb selle kleidiga Kalmu Ennu ja Toome Tiiu pulma. Tahtsin öelda, et sina ka teaksid.“
Kuule, tee niisugune kleit, mis pruutkleidist ka ilusam oleks,“ naeratab Taavet kavalalt.
Küll ma teen,“ naerab Miili ja kargab oma mehele kaela.



Maikuu on läbi. Õunapuude õitsmine ka. Palju õisi oli, kas ka õunu tuleb, seda ei tea. Päev läheb päeva järel, üks töö ajab teist taga. Möldri-mamsli kleit saigi nii ilus, et nüüd voorib tahtjaid uksest ja aknast. Miilil käärid muudkui lõksuvad ja masin vuriseb. Taavetil höövel laulab ja haamer aga kopsib. Maja lõhnab värskest puidust ja valmis mööbli virn aga kasvab. Kes on midagi tellinud, see tuleb ise järele ja viib ära, aga Taavet on teinud laadal müümiseks ka. Sel laupäeval ongi laadale minek. Eks näis, kas saab kaubast lahti. Juba on jutud laiali, et mõlemad teevad head tööd. Nii Miili kleidid kui ka Taaveti mööbel on hinnas. Ega kumbki endale armu ka anna. Mõni tund magamiseks ja jälle aga tööle. Kuidas sa muidu saad siis oma elule jalad alla?
Juunikuus tulebki vend Kaarel. Vana kitsas säng tõstetakse nüüd töötuppa ja Miili peab jälle uue aluskoti õmblema ning Koplilt uued õled tooma. Kaarel on Miili vanune. Pikk ja lõbus poiss. Hakkab aga kohe venna kõrval ametit õppima. Miilil on nüüd üks suu rohkem toita. Kodust on ainult mune võtta ja Elfriide toob ikka kitsepiima. See pole taluelu, et söök kasvab kodus. Siin on teistmoodi. Antvärgi asi. Toit tuleb poest osta raha eest, aga raha tuleb Miilil õmblemisega teenida. Nii võtab Miili aeg-ajalt Koplilt oma armsa Miira ja sõidab alevisse. Laseb heeringatünni või silgupüti vankrile veeretada, osatb saia- ja leivajahu ning odrakruupi, suhkrut, soola, sigurikohvi, lihuniku juurest mõne odavama lihatüki ja õmblusniiti.
Taavet on kosunud, hea jumega ja tugev. Ei kurda enam valu ei puusas ega jalas. Miilil läheb nüüd selle võrra kergemaks, et täisjõus mees on majas. Nüüd läheb Kaarel Koplile ja toob saha ning muldab kartuli. Miili ei pea seda tegema. Miili vuristab aga masinat ja vaatab, et oma mehed toidetud saaks. Ja unistab ajast, mil on oma lehm ja piim majas. Siis on juba kergem. Lehmaga nälga ei jää. Ega praegugi pole nälga, aga Miili tahaks hakata raha kõrvale panema. Et kohavõlg saaks tasutud. Salaja unistab ta ka maja suuremks ehitamisest. Kui nii palju kundesid käib, siis peab ikka üks suur korralik tuba olema, kus neid vastu võtta.
Taavet tuleb laadalt tagasi tühja vankri ja hea tujuga. Kõik läks kaubaks. Isa on oma metsast palke lubanud. Nüüd läheb lauda ehitamiseks. Aga palke ei saa enne kätte kui talvel. Ehitusmaterjal tuleb saeveskist võlga võtta. Jälle võlga.
Ja heinategu tuleb varsti peale. Nüüd ei ole enam hool ega hoobil vahet, sest on vaja iga päev käia Koplil päevi tegemas, et oma loomade talvehein välja teenida. Miili ja Kaarel käivad mõlemad. Miira on välja õpetatud. Tema oskab käia nii niidumasina kui ka looreha ees. Võsaääred tuleb ikka käsitsi niita. Nii lähevad Miili ja Kaarel juba koiduga ja tulevad ehaga.
Kopli Liidia söödab oma töörahvast väga hästi. Päevilised käivad seal hea meelega. Hommikul niitmine, keskhommikul kaarutamine, peale lõunat heina saadupanek ja õhtul sissevedamine või kuhjategemine. Seda heinamaad ja tööd Koplil jätkub. Õnneks annab taevas ka pikalt head ilma. Kingsepa Liide ja tema ilus tütar Leevi on ka iga päev väljas. Nende hein tuleb ka Kopli maadelt, sest endal on ainult peenramaa. Kingsepa lehm käib Kopli karjas nagu Miili Mustigi.
Poeomanik Viidemann on mõistlik mees, tema annab heinaajal Leevile ikka puhkust. Tal selle küll. Ja mõni alevitüdruk saab senikaua kangaäris leti taga kätt harjutada, kui Leevi Koplil heina kaarutab ja riisub.
Heinaajal on Kopli perenaine ise ka heinamaal. Kodus toimetab Oskari haige jalaga õde, kes lüpsab lehmad, talitab sead ja teeb perelegi söögi. Vaatab veel Leevi väikese Kristjani järele ka. Mis seal ikka vaadata, poiss on kogu aeg niikuinii naise seelikusabas kinni.
Heinaajal on Kopli heinamaadel palju rahvast. Tullakse hea söögi ja lõbusa rahva pärast. Töö vahele saab nalja ja naeru ja laulugi kuulda.
Mõni päev käivad alevist kaks vanatüdrukut ka. Baptistid. Nemad saavad töö eest söögikraami. Ja kõik tõmbavad end või ribadeks, sest kui ilma on, siis peab rabama. Ilma on ja kolme nädalaga on Kopli hein enam-vähem koos. Küünides või kuhjades. Ristik alles rõukudes. Kaarel saab hakata nüüd ometigi kodus lauta ehitama.

No comments:

Post a Comment