Sunday, September 25, 2016

Mõned on laisemad kui teised

Mina olen see kõige ekstreemsem variant ilmselt. Teadsin juba õhtul magama heites, et mul pole hommikul mingit põhjust voodist tõusta, kui kempsukülastused välja arvata. Täpselt nii ongi. Vaatan läbi akna kaunist pilti sügisesest metsast, võtan vastu telefonikõnesid ja tunnen end hästi, paganama hästi.

Kuigi võiks häirekella kuulda, et miks see nii on, et ükski vägi ei sunni mind end liigutama. Ma ise tean muidugi, mis see on. Ja naabrinaine Galja mõistab samuti, et täna ma ei astu seda paarisadat sammu temani ega too küüslauke. Küllap millalgi...

Mõni päev tagasi rõõmustas mind meil Eesti Kirjandusmuuseumist. Et kas nad võivad kasutada lõike minu eluloost, need oma kodulehele välja riputada reklaamimaks eluloovõistlust. Tähtaega pikendati. Küllap on siis vähe osalejaid. Mina saatsin vist esimesena. :)

Jah, palun, vastasin. Riputage aga üles koos mu nime ja sünniaastaga. Vaatasin, oligi platsis.

Õppisin viimastel päevadel, et suhelda tuleb ainult nendega, kes mõjuvad positiivselt. Nagu ma poleks seda varem teadnud. Teadsin.

Ja kujutage ette, seesama positiivsete emotsioonide tulv väsitab mind nii totaalselt. Kummaline, kas pole?

No comments:

Post a Comment