Tuesday, September 6, 2016

Mäest üles alevisse I ja II

I
Hahetab.
Lähme nüüd!“ ütleb Miili oma nooremale õele Leenile, võtab riidekompsu ja õhtul salaja valmis pandud munakorvi ning päästab akna valla. Ega tüdrukud ole ärevusest sõba silmile saanudki, lihtsalt lamasid täisriides sängi peal ja ootasid hommikut. Aken avaneb hääletult, sest Miili on õhtul searasvaga hingi määrinud.
Kibekähku üle õue talli ja tõllakuuri juurde, mille uksehinged on ka õlitud, ühtki kriuksu ei tee. Muri ilmub välja ja liputab saba. Miili annab talle igaks juhuks tükikese praeliha. Mine koera tea, hakkab veel imestusest haukuma, et tüdrukud poole öö ajal väljas.
Ruttu Miira tallist välja ja kaariku aiste vahele. Tüdrukud on kiired ja osavad. Talutüdrukud ju.
Armas jumal, tee nii, et sulane nüüd õue soristama ei tuleks, palvetab Miili mõttes. Võtmed, mis ka salaja köögist konksu otsast võetud, jäävadki luku sisse. Kohe-kohe on pere üleval, ei juhtu selle ajaga midagi. Eks nad siis leia ja imesta.
Õnneks keerab tee kohe metsa vahele ja kaarik kaob taluakende vaateväljalt. Kukk kireb esimest korda. Higised tüdrukud ohkavad kergendatult.
Nõõ!“ hõikab Miili ja annab ohjaharuga Miirale kergelt vastu sapsusid. Miira hakkab sörkima.
On ilus mai alguse varahommik. Puhas ja kuiv. Maa on kergelt kahutanud. Päike hakkab tõusma, aga siin metsavahel on hämar. Varsti jõuavad väljade vahele, siis on aega seda ilu imetleda. Sõita on umbes mõniteist versta.
Ei tea, mis nad küll võivad mõelda,“ muretseb Leeni.
Mõtlevad, mis nad mõtlevad, küll nad varsti sinu käest kuulda saavad, kas matuse-või pulmakellad.“
Leeni väristab õlgu. Külmast ja õe jutust.
Mina olen otsustanud,“ teatab Miili kindlalt ja Leeni usub, et tal on tõsi taga. Nii palju ta oma õde tunneb küll.
Mets lõpeb ja algab külavahetee. Üle väljade paistab punane päikesetõus. Ilus.
Mida sa mulle tood, päike? Kas elu või surma? Kas saan täna abielunaiseks või lähen jõkke?“ küsib Miili mõttes.
Ometigi on tüdruk imeliselt rahulik nagu ikka inimene, kel otsus tehtud. Nüüd on kõik Jumala käes. Õigemini küll õpetaja Blumbergi, aga ennekõike muidugi Taaveti käes. Kui tema ei ütleb, siis ei aita ei Jumal ega Blumberg.
Nagu Miili mõtted lugedes, küsib Leeni:
Aga kui Blumberg pole nõus?“
Blumberg on raha peale maias, ta on seda enne ka teinud. Ma tean. Kui ta vastu hakkab, siis nii ma ütlengi. Aga, kui Taavet pole nõus, siis pole küll midagi teha.“
Kas sa kardad, et ta pole nõus?“
Oh, Leenikene, kust mina seda tean,“ ohkab Miili.
Miira laseb mõnusat sörki. Teeäärsetes taludes on juba inimesi toimetamas näha, aga tüdrukud ei tee neid tundmagi. Paljugi, mis Nõmme peretütardel hommikul vara sõita tarvis! Kelle see asi on. Aga küllap on. Külas on kõik kõigi asi.
Ikka hea mitu tundi võtab see sõit, aga Miira on noor ja tugev. Ristiku ja kaera peal üles kasvanud. Miili kaasavarahobune, aga läheb täna Leeniga koju tagasi.
Juba hakkab paremat kätt looklema Havijõgi. Selle kaldal ongi Taaveti tislerikoht, mille ta hiljuti võlgu on ostnud. Miili teab seda kohta juba eelmise tisleri Eevaldi ajast. Nüüd on Eevald Issanda enda tisler ja koht oli saada. Taavet ju oma lombaka jalaga talutööle ei kõlba.
Miilile tuleb jälle kõik meelde. See oli kümme aastat tagasi, kui nad koos mängisid ja Miili tahtis kangesti palgivirnade peal joosta ja ronida. Taavet teadis, et ei tohi, et palgid võivad veerema hakata, aga või see tüdruk kuulas. Noh ja jäigi palkide vahele jalgupidi kinni. Taavet läks teda päästma, sai tüdruku lahi, aga jäi ise nii hullusti palgi alla, et puusaluu puruks. 
Küll Miili siis nuttis ja tõotas, et ta teeb kõik heaks. Et tuleb Taavetile naiseks ja teeb kõik tööd tema eest ära. Nii kui leerist läbi saab, nii kohe tuleb. Poiss põdes kaua, hakkas lonkama ja üks jalg jäigi teisest lühemaks. Aga läbi said nad hästi. Kuni selle talveni. Vastlapäevani. 
Siis oli Kalmu talus vastlasimman. Ja Kalmu Enn võttis Miili tantsima. Kalmu Enn oli ilus ja suur ja tugev, Miili muudkui lendas tema käte vahel. Taavet vaatas seda natuke aega tõsiselt pealt ja siis läks koju. Enam ühelgi laupäeval tantsupidudele ei läinud. Aga Miili läks ja Kalmu Enn muudkui aga tõstis teda lae alla. Tüdruk polnud kunagi midagi niisugust tundnud. Nad olid ilus paar. Miili ka suur ja tugev, pikk linavärvi paks pats keerles aga tantsuga kaasa. Ilusa enda õmmeldud kleidi sabad muudkui lendasid tantsu taktis. Niikaua tantsisid, kui tantsisid Miili käima peale. Kui Miili seda Ennule ütlema läks, et nüüd tuleb pulmad eha, siis Enn naeris ja ütles, et tema võtab hoopis Toome Tiiu.
Tiiu on ju nii paks ja inetu!“ ehmus Miili.
Las ta olla, aga kaasavara on poole suurem kui sinul.“
Ega Miiligi vaene pruut olnud. Nõmmel oleks ka korralik kaasavara kaasa pandud, aga Enn oli otsustanud ega tahtnd enam Miilist kuuldagi. Nüüd tuli tüdrulule aru pähe tagasi ja Taavet jälle meelde. Nuttis mitu ööd ja siis otsustas, et läheb küsib Taavetilt otse, kas see teda veel tahab võõra lapsega. Kui ei taha, siis läheb Miili jõkke.
Mets hõreneb ja kaugel künkal hakkab alev paistma. Alev on maainimesele tähtis koht. Seal on kirik ja poed, apteek ja koolid, pank, uurmaaker ja villatööstus. Seal makstakse rahapalka, kui tööd juhtud saama. Nii mõnedki ihkavad oma lapsi kasvõi hambad ristis koolitada, et ikka alevisse kergema töö ja elu peale saaks. Enne alevit paremal, seal kust Taadevälja ja Mustmetsa poolt tulevad teed üheks kokku jooksevad, ongi Tisleri – väike hall majake ja sutsuke maad selle ümber. Talu maa jookseb kiiluna teede ühinemiskohta. Seal pole muud kui suured kivid ja mõned kõrged männipuud. Miili ptruutab hobuse seisma ja seob ohjapidi ühe männi külge.
Ma lähen üksi sisse,“ ütleb ta Leenile. See jääb kaariku peale hommikujahedusse kössitama.
Miili koputab ja lükkab madalal ukse kohe lahti, kuulamata, kas keegi ta koputuse peale vastab või mitte. See on suur köök, kuhu ta astub. Köök ja tisleri töötuba korraga. Kõikjal on valgeid laaste ja head värske puidu lõhna, laudu ja pooleli või valmis kappe, kummuteid, toole ning muud tislerivärki. Pliidi ees istub Taavet ja topib laaste alla. Alustab tuld. Ta jääb Miilit nagu kummitust vaatama. Taavet ise on hoopis nagu üks kummitus - luukõhn ja näost hall.
Nagu surmavari, mõtleb Miili. Tüdruk hakkab kohe rääkima, ei teretagi. Et nüüd on tema asjad sedapsi ja et Enn ei taha kuuldagi ja kui Taavet teda ei võta, siis läheb jõkke.
Eks ma olen ise ka mõtelnd jõkke minna või köie kaela panna.“
No siis lähme koos, kui sa mind enam sugugi ei taha.“
Mis me nüüd enam läheme, kui sa siin oled,“ ütleb Taavet ja vaatab Miilile otsa. Päris rõõmsasti kohe.
Siis lähme kohe Blumbergi juurde ja laseme paari panna.“
Ega siis kohe saa,“ kohkub Taavet.
Küll saab,“ otsustab Miili ja mõistab, et tema hakkabki olema selles kooselus nüüd see tugevam ja otsustaja pool. „Kas sul paremaid riideid on?“
Ei ole mul midagi, ainult need, mis seljas.“
Siis lähmegi nii.“
Miili läheb ukse juurde ja hõikab välja, et Leeni tuppa tuleks. See on külmast päris kange. Teretab kohmetult, Taavet teretab sama kohmetult vastu.
Istu pliidi ette ja valva tuld. Me lähme nüüd Blumbergi juurde.“

II
Pastoraadi ukse avab köögitüdruk.
Me tahame õpetajahärra juurde,“ on Miili südi ütlema.
Õpetajahärra sööb alles hommikusööki,“ nipsab pahur köögitüdruk.
Me siis ootame,“ trügib Miili uksest sisse ja tõmbab Taaveti ka enda järel. Tüdruk peab taanduma. Ta laseb pruutpaari kantseleisse ja lubab õpetajale öelda.
Varsti tulebki hommikukuues Blumberg puhisedes ja hambaid torkides kantseleisse.
Noh mis äda see siis on nüüd nii vara ommiku?“ toriseb ta.
Miilit see ei heiduta. Temal on kaalul elu või surm. Üks kirikuõpetaja, kes pealegi veel isa tuttav, ei löö Miilit verest välja. Ta kallab oma rahakoti laua peale tühjaks, tõstab munakorvi kõrvale ja ütleb: „Rohkem mul pole. Selle eest tahan kohe praegu Taavetiga paari minna.“
Blumberg vaatab päranisilmi rahahunnikut, mis on päris suur ja ei oska muud küsida, kui et: „Mispärast siis kohe praegu? Mis valu sul nüüd taga on? Leeris ju käimata.“
Ei jõudnud käia jah, enne sain käima peale.“
Midagi nii häbematut pole Blumberg küll varem ühe noore tüdruku suust kuulnud. Ta ei oska a-d ega o-d öelda. Miili laseb muudkui edasi:
Ja kui ma täna Taavetiga paari ei saa, siis lähen jõkke. Kas siis kaks elu peavad hukka saama? Taaveti oma veel takkatraavi, sest see lubas ka köie võtta, kui meist asja ei saa.“
Nüüd tuleb Blumbergile elu sisse.
Need asjad käivad ikka viisipäraselt, enne tuleb leeris käia ja siis laulatada.“
Ei ole enam aega leeri minna, kohe on vaja paari saada.“
Vat selle peale oleks tulnud enne mõelda. Mina siin valskust tegema ei hakka,“ tahab Blumberg juttu lõpetada ja sätib ennast minekule, aga Miili seisab risti tee peale ette ja ütleb aeglaselt ning selgelt:
Saab küll leeritada ja laulatada ühekorraga ja siinsamas kantseleis, nii nagu Mäeste Juliust ja Oru Viiut. Raha rihib kõik. Aga rohkem mul pole.“
Blumberg ohkab:
Kus sa sellegi said? Isa andis?“
Isa ega ema ei tea asjast midagi. See mu õmblemisega omateenitud raha. Munad võtsin küll salaja. Piiblilood, palved ja usutunnistus on mul selged, laulud ka. Mina olen leeriõnnistamiseks valmis ja Taavet on juba õnnistatud ju.“
Küll Blumberg tahaks need kaks välja kihutada, aga mitte ei saa. Raha on tarvis ja kange täidetud munade ja rullbiskviidi isu on ka.
Hakkame siis peale,“ ütleb ta alistunult.



No comments:

Post a Comment