Tuesday, September 20, 2016

Ja nüüd lõpebki!!!

Maailm on nüüd kohe päris hulluks läinud. Sõda on lahti ja võõras võim ning võõras keel ulatub ka Eestimaale. Presidendi lohutus läks tühja. Keegi ei jää puutumata. Inimesed on hirmul. Ei tea enam, mida teha. Küll minnakse metsa peitu nagu sadade aastate jooksul võõraste röövlite ja tapjate eest ikka mindud, küll põgenetakse üle mere. Paljud arvavad, et kui süüd ei ole, siis ei saa ju midagi juhtuda. Õige hõlma ei hakka keegi. Nad eksivad.
Suursoo Osvald on suure suuga mees. Iga asja kohta ütleb oma arvamuse kõvahäälselt välja ja see on ikka enamasti pahatahtlik. Suursoo Osvaldi suurest suust on elu jooksul ka palju viina alla mahtunud. Koos viinaga läks ka talu. Nüüd kükitab ta koos oma vaikse naisega viletsas vabadikuhütis. Lapsed on laias ilmas laiali, ei taha teadagi oma praalijast isast. Osvaldit ei salli keegi. Isegi ta oma naine mitte, aga mis jumal on kokku pannud...
Osvald norib heal meelel tüli ja tahab kakelda. Kui omasugune vastu satub, siis tõmmatakse nii, et karvatutte lendab. Õige mees ei tee Osvaldist väljagi. Lööb käega ja läheb minema. Aga oma naist Osvald puutuda ei julge. Ei kaine ega ka purjus peaga.
Osvaldile meeldib uus võim väga. Käib meelsasti punane lint varrukal ja kuulutab töörahva võimu. Töörahvas või midagi, põlastab alevirahvas, vana lakkekrants!
Nüüd saab Osvald mõnuga õiendada vanad arved. Temal on meeles, kes mida talle öelnud on, kes tema ärplemist tühipaljaks loraks pidanud, kes teda välja naernud. Osvaldil on meeles, et pank talle laenu ega lihunik sinki võlgu ei andnud. Osvaldil on kõik meeles. Küll tuleb ka Osvaldi tund! Tulebki!

Öö on vaikne ja soe nagu juunikuus ikka. Kõigepealt viib Osvald sõdurid Krankmannide majja. Kõva kloppimise peale tuleb uksele muldvana köögi-Mari, nägu ehmunud ja hallid juuksed sassis, suurrätt öösärgi peale tõmmatud.
Osvald trügib esimesena sisse. Ta pole mitte kunagi Krankmannide majja saanud. Ei ole kutsutud. Nüüd tuleb ise nagu peremees. Küll on hea tunne olla nii tähtis mees!
Villavabriku ja maja omanik Kristjan Laane koos abikaasa Mall Laanega kuulub Eestist väljasaatmisele kui rahvavaenulik element.
Mis element? Mis sa lorad?“ ei saa vana unine Krankmann aru, miks Suursoo Osvald koos püssimeestga südaöösi keset tema magamistuba seisab.
Osvaldil on kahju, et vana Krankmann ise maha jääb. Heameelega oleks ta näinud, kuidas see rahaorikas auto peale kihutatakse.
Üsna pea on majarahval selge, et see pole unenägu. See ongi nüüd päriselt. Kõige rohkem oidu on vanal Maril ja Elfriidel, kes kohvreid otsivad ja kompsusid seovad. Vana Krankmann istub üsna oimetult, Kristjan on näost valge ja Mall seisab veel sooja sassis voodi ees, kust nad just tõusnud on, ja hoiab kinni oma suurest last ootavast kõhust.
Väga palju asju nad kahekesi ju kaasa võtta ei jõua ja pealegi ei jaksa Mall teabkuipalju tassidagi ja aega antakse ka vaid pool tundi.
Mitte ükski kolmest naisest ei nuta. Ei jäeta vist üksteisega hüvastigi, sest küllap see segadus saab varsti selgeks ja ollakse kodus tagasi. Küll siis jõuab rääkida.
Vanad Krankmannid seisavad koos Mariga uksel, kui Kristjan Mallega autokasti ronivad. Igaveseks jäävad meelde nende suveöös helenduvad näod ja hüvastijätuks tõstetud käsi.
Kolm vanainimest istuvad ümber köögilaua ja vana Krankmann alustab õige tuhmi häälega:
Kui ma poleks vabrikut ja maja Kristjanile kirjutanud, kas nad oleks siis meid sinuga viinud, Elfriide?“
Elfriide ei vasta midagi. Nüüd hakkab vana Mari nutta tihkuma, aga õige vaikselt. Keegi ei keela, las inimene nutab, kui tal sest kergem saab.
Kui vabrik ja maja on süü, siis oleks ikka pidanud meid viima,“ jõuab vana Krankmann järeldusele. „Poisil pole siin mingit süüd. Tema tegi ainult tööd. Ja Mall? Mis süü Mallel on?“
Jah,“ ütleb nüüd Elfriide. „Ise saatsime noored inimesed hukatusse. Olgu neetud see päev, millal sa oma vara Kristjanile kirjutasid. Ja mina olin veel õnnelik, et sa vanas eas nii lahkeks oled läinud.“
Mina ei saa nüüd enam kohe üldse selle maailma asjadest aru. Kas see on siis süü, kui poiss hakkas neljateistkümneaastaselt peret toitma ja nühkis hommikust õhtuni vabrikus tööd teha? Et oli nii hakkaja. Kas siis villad peavad kraasimata ja ketramata jääma ja kangas kudumata? Kas nüüd hakkavad inimesed palja persega ringi käima? Kui oli vaja kedagi viia, viinud siis mind. Mis nad sest noorest mehest ja tema raskejalgsest naisest võtsid?“
Vana Krankmann, see eluaegne kõva südamega rahajõmm nutab nüüd nagu väike laps. Ei Elfriide ega Mari kannata seda vaadata. Need lähevad mõlemad oma tuppa ja nutavad seal.

Kõige rohkem on peale laadida Tisleril – Kaarel, Mann ja viis last. Tõnni pole nimekirjas, sest tema elab nüüd Kingsepal. Kingsepa jäi päris tühjaks, sest Kristjan läks Krankmannide juurde, Ella linna õppima ja Kopli omad lapsendasid Paula. Liidia käis nuttes palumas, et andku Paula neile, et pole lapsi, pole kellele talu pärandada. Liide süda läks siis haledaks ja Paula oli ise ka nõus. Liide ja Lilli jäid kahekesi, aga ärevad ajad ja mehekätt majja vaja. Tõnn ja Lilli olid lapsepõlvest peale ikka koos käinud. Oli näha, et nad teineteisele meeldivad. Liide võttis asja jutuks ja Tõnn kosiski Kingsepa Lilli naiseks ja parandab nüüd alevirahva kotasid nagu vana Taalmani August kunagi ammu. Tema on ainuke, kes Kingsepa Miili ja Taaveti lastest pääseb.
Tisleril on kole uhke elumaja suure verandaga, muidugi on nad vaenulik element, kuigi Suursoo Osvald ei tea, mis asi see element on, aga Tisleri omad pole talle kunagi meeldinud. Kaarel ei käinud kunagi kõrtsis, ei kirunud riiki ega rikkaid, vehkis aga oma kummuteid teha ja ajas kamaluga raha kokku. Las nüüd minna aga!
Osvald on imestunud, kui püssimees otsuse ette loeb:
Väljasaatmisele kuuluvad Kaarel, Mann, Siim, Miili, Taavet, Mikk ja Mari Taaler.“
Suursoo Osvald pole kunagi teadnud nende inimeste perekonnanimegi. Taaler. Ikka räägiti, et Tisleri omad.
Unised lapsed virisevad ja see ei meeldi Osvaldile kohe üldse mitte. Saaks juba rutem! Ta soovitab omalt poolt, et pakkigu sooje riideid kaasa ja üks vene sõdur ütleb Mannile, et see võtku õmblusmasin ja Kaarel tööriistu. No kuidas Mann seda jalaga „Singerit“ tassima peaks? See jääb temast küll koju akna alla seisma. Kaarel aga võtab oma puutööriistad kaasa. Need aitavad Siimul Venemaal ellu jääda ja veel koju tagasigi tulla, aga sel hetkel ei tea seda ei Kaarel ega vene sõdur ega keegi muu.

Viimane on siis Kopli. Sealt on võtta ainult kolm inimest. Suursoo Osvald saab jälle tüki targemaks, kui kuuleb, et välja saatmisele kuuluvad Liidia ja Oskar Kütt ning nende tütar Paula Kütt. Ah Kütid on need Kopli omad siis! Aga mis tütar? Kopli omadel polnud ju lapsi. Osvaldile hakkab see matemaatika üle jõu käima. Aga eks tema asi ongi ainult kätte näidata, kus inimesed elavad.
Liidia ja Oskar on tugevad inimesed, nemad jõuavad suuri kohvreid kanda. Eks Paulagi ole juba täisinimese eest väljas.
Kui minek, siis minek. Mis siin nutta ja halada! Ainult imestada ja loota, et see segadus ruttu laheneb ja saab jälle koju tagasi. Oma toimetuset juurde. Eks Oskari kurttumm vend ja lombakas õde pea seni talul silma peal. Neid nimekirjas pole. Oleks võinud ikka need ka olla, on Suursoo Osvald rahulolematu, aga võib-olla vigased pole vaenulik element.
Kui Kopli omad kompsudega auto peale ronivad, istuvad seal juba tõsiste nägudega tuttavad ees. Nad ei räägi suurt omavahel, aga mõtlevad enam-vähem samu mõtteid. Et Paula oleks kindlasti praegu kodus Kingsepal, kui Kopli Liide teda nii hirmsasti lapsendada poleks tahtnud. Ka Kristjan oleks kodus, kui vana Krankmann kogu oma vara talle poleks pärandanud. Aga Mall? Kuidas Mallega? Tema oleks läinud ikka. Kas Kristjani naisena või Tisleri peretütrena, sest Tisleri tehti ju päris tühjaks.
Ainult Tõnn pääseb tänu sellele, et on Kingsepa popsikoha koduväi. Tisleri omad on nüüd küll need kõige ohtlikumad ja vaenulikumad – Kaarel, kes muudkui aga hööveldanud ja kopsinud. Alevirahvale kummuteid, kappe, laudu, toole ja lõpuks puusärke teinud. Mann, kes viieteistkümneaastaselt pärast ema surma perenaiseks jäi, oma kaksikud poolõde – poolvenda üles kasvatas ja ise ka veel kaks last ilmale tõi. Ja Siim, kes on viisteist. Need on nüüd kõige ohtlikumad ja vaenulikumad elemendid uuele võimule.
Tisleri elujärg pole viimastel aastatel enam sugugi nii hiilgav kui Miili ajal. Siis tõesti oli jõukus majas. Miili vuristas oma õmblusmasina talla alt sulaselget raha välja. Sellest on kuus aastat tagasi. Nüüd elatakse Tisleril peost suhu ja kokkuhoidlikult. Elati. Ka see elu on läbi. Nüüd algab uus. Hoopis teadmata ja tundmata elu kusagil Venemaa avarustes. Keegi ei tea, mida see toob.

Pärast neljateistkümnenda juuni ööd on alevirahvas hirmunud ja hämmeldunud. Alevist on veel rahvast ära viidud. Pangaomanik, lihunik ning mitmed poepidajad. Ikka koos perekondadega.
Kõige rohkem paneb imestama Tisleri pere äraviimine. Seal majas küll mingit rikkust polnud. Maja jäi kohe päris tühjaks. Ainult loomad lauta ja koer õue. Koer ulus mitu päeva ja siis kadus ära. Rahavas räägib, et Suursoo Osvald olla maha lasknud, et ei kannatanud seda ulumist välja. Suursoo Osvald ise kolis oma naisega Tislerile sisse.
Naine oli rääkinud, et ta ainult sellepärast läks kaasa, et oleks, kes loomade eest hoolitseb.
Suursoo ise käib ikka tähtsa näoga ringi, punane lint varruka ümber, ja ajab uue võimu asju. Inimesed põlgavad ja kardavad teda. Mõni on suurest hirmust hakanud ka tallalakkujaks. Ei saa inimestele pahaks panna. Hirm sunnib igasuguseid asju tegema. Hirm võib panna inimese käituma nii, nagu ta ise iial arvanud poleks.
Jaamast on leitud hulk kirju, mis küüditatud ongist välja visanud. Poisikesed käivad neid mööda raudteed korjamas ning omaste kätte viimas.
Ka Kingsepa Tõnn saab kirja Mannilt:
Kristjan, Kaarel ja Oskar pandi kohe teise vagunisse ja neil ei lubatud suurt midagi kaasa võtta. Meie oleme kõik koos. Malle ainult istub ja vaatab enda ette. Varsti peaks ta sünnitama hakkama. Keegi ei ütle meile, kuhu meid viiakse. Palav on ja õhku vähe. Hea, et Liidia ja Paula ja Siim on ka. Muidu ma küll ei saaks hakkama laste ja Mallega...“
Näha on, et kiri on kiiruga lõpetatud, küllap sattus valvur peale. Vaevalt, et nad kirjutada tohivad, aga mõni valvur on südamlik vene mees, kes saab aru, et tegemist laste ning naistega. Ka sel mehel on kuskil Venemaal naine ja lapsed ning püssi alla ei tulnud ta sugugi heal meelel. Oleks rahulikult oma põldu edasi künda tahtnud nagu needki, keda ta nüüd valvama peab.
Mõne päeva pärast hakkabki Mall sünnitama. Vagunis lõhnab nüüd ka verest, sest higist ja pesemata kehadest lõhnab selle kuumaga juba ammu. Väljaheidetest ka, sest kui sellesama ühe augu peal kükitamas käia, mis vagunipõrandasse lõigatud on, satub rongi sõidurütmis kõikudes ikka midagi ka augu äärele.
Mitme tunni oiete ja karjete järel sünnitab Mall Manni ja Liidia abiga, kes teda aitavad, nagu vähegi oskavad, väikese sinise surnud tüdruku. Mall on meelemärkuseta. Kui rong peatub, et inimestele vett jagada, kraabib Mann koos selle inimliku vene sõduriga raudtee äärde augu ja paneb oma siidirätikusse mähitud väikese surnukeha sinna sisse. Nad ajavad augu kinni ning sõdur seob lepaokstest kokku väikese risti, mille mulda torkab. Pisaraid ei ole kellelgi.

Vana Krankmann pole ikka veel toibunud, aga ta nagu hauks midagi, tundub Efriidele. Juba järgmisel päeval tahab Mari sõita vaatama, kas tema sugulased linnas on alles, aga ei julge üksi rongi peale minna. Elfriide pakub ennast kaasa, sest ega see teadmatuses istumine ka kerge ole. Ja kuidas see post nüüdsel äreval ajal liigub, seda ei tea keegi.
Vana Krankmann kiidab naiste plaani heaks. See paneb Elfriide imestama, aga praegusel ajal paneb iga asi imestama ja surmahirmu tundma. Milleski ei saa enam kindel olla. Mari igatseb nii kangesti minna ja nii naised hommikul Tallinnasse sõidavadki, lubades järgmiseks õhtuks tagasi olla. Mari keedab suure potitäie hapukapsasuppi valmis. Ega vana Krankmann viimasel ajal enam söögist suurt hooligi.
Tal on kuuri all tegemist takkudega ja petroolinõudega. Kolistab seal võimalikult ettevaatlikult. Põrandalaudade alt otsib ta välja oma püstoli.
Villavabriku juures on öövalves seesama Suursoo Osvald. Kui juba vana õhtu käes, seab Krankmann sammud vabriku poole. Õnneks on ilma pilves ja natukenegi hämarust suve kõige valgemal ajal.
Seis! Käes üles! Lasen!“ käratab Suursoo, kui Krankmanni lähenemas näeb. See tõstabki käed moepärast üles, aga läheb ikka lähemle.
Ah, mis sa jandid!“ lükkab Krankmann püssitoru eemale ja võtab taskust pudeli vabariigi viina. Ta teab, et viina eest müüb Suursoo omaenda hinge ka kuradile. Ongi müünud.
Pane püss kõrvale, istume trepi peale ja seleta mulle neid uue korra asju nüüd,“ pakub vana Krankmann ja Suursoo Osvald istubki, sest ta on juba viinapudelit näinud.
Krankmann võtab korgi pealt ja pakub Osvaldile. Sakuskat pole. Krankmann meelega ei võtnud. Nii jääb teine rutem purju ja kui purju jääb, siis tahab kakelda ja pärast seda magab nagu nott. Osvald ei küsigi sakuskat, rüüpab kohe suure suutäie. Krankmann ise ainult teeb, et joob.
Nüüd on nii,“ seletab Osvald, „et pursuid viiakse kõik Venemaale ja töörahvas hakkab ise oma riiki valitsema. Kaua me laseme oma verd imeda kuradi kulakutel.“
Krankman muigab oma mitu päeva ajamata habemesse nii, et Suursoo seda ei näe ja mõtleb omaette, et Osvaldil endal oli ka mitme hobuse talu, pidas sulaseid ja tüdrukuid. Need ta juures kaua ei seisnud, sest Osvald ei raatsinud palka maksta. Süüa aga sai hästi. Söötjaks oli perenaine. Siis läks talu kõige täiega kõrist alla ja nüüd ongi kommunist valmis.
Kui pudel tühi, magab Osvald norinal. Krankmann veab ta jalgupidi vabrikust eemale ja hakkab tegutsema nii kärmesti, kui tema nüüd juba natuke vähem kogukas keha lubab. Takud seinte äärde vabrikusse ja petrooliga üle. Silitab veel korraks masinaid, mis talle nii kallid olnud ja mida ta aastaid hellalt hoidnud. Käib veel ruttu läbi oma endisest kabinetist, aga pole siin aega meenutada enam midagi
Pagan, naisele jäi kiri kirjutamata, aga eks ta saab isegi aru.
Nüüd tõmbab vana Krankmann tikust tuld ja leek läheb nagu välk mööda petrooliseid takutorte ja kargab kohe seinte kallale. Krankmann on ise ka üllatunud, kui ükskõikne on ta oma elutööd hävitades.
Annaks jumal, et keegi kohe ei märkaks. Et ta ikka põleda jõuaks!“ on endise vabrikuomaniku viimane mõte enne, kui ta endale kuuli pähe laseb.




1 comment:

  1. Millal see kõik raamatusse jõuab? Tahaks juba isale lugeda viia :) talle sellised lood meeldivad.

    ReplyDelete