Saturday, September 10, 2016

IX ja X

IX

Elu Tisleril muudkui veereb omasoodu. Töö. Töö. Töö. Kevadel, kui lumi ära sulab, hakkavad mehed uute kambrite plaani pidama. Kaks tuleb juurde ehitada. Suur tuba ja üks väiksem – laste jaoks. Küllap neid peale Manni veel tuleb. Ja Miili tahab klaastreppi, mille kaudu tema kunded hakkavad sisse käima, et suures toas oma uhkeid kleite selga passitada.
Musti poegib, toob pullvasika. Nüüd on piim majas ja vasika saab varsti lihunikule müüa. Kohavõlga on ikka veel maksta ja ehitamine küsib aga raha.
Suvega saavad uued kambrid valmis ja klaastrepp ka. Nüüd pole kundedel enam köögipoolele asja. Tulevad aiaväravast ja mööda pojengidega ääristatud teed klaastrepi kaudu suurde puhtasse tuppa, kus seisab hiina kask ühe akna all ja teise all „Singer“ - see pere toitja ja majaehitaja. Keset tuba on Taaveti tehtud suur söögilaud, mille peale aleviprouad nüüd oma kangad lahti laotavad ja Miili saab neist kääride lõginal uusimaid kleidimoodisid välja lõigata. Ka tumepunane sohva külitab seina ääres. Et prouadel oleks ikka, kus istuda. Millal endal see aeg!
Aeg muudkui lendab linnutiivul ja töö kolme noore inimese käes samuti. Uskumatu, kui palju jõuab noor inimene tööd teha!
Õmblemine on kergem kui talutöö, ei murra konti. Miilil on kiired ja osavad käed, „Singer“ muudkui laulab! Ja Miili ise laulab ka õmmeldes. Võib-olla sellepärast need kleidid nii ilusad tulevadki.
Suvel käib Miili ikka Koplil heinateol, nagu eelmisel suvelgi. Kaarlil oli ehituse kõrvalt vähem aega, aga käib temagi. Talvehein tuleb ju loomadele saada. Ja laps on kätkis. Tema nõuab hoolt ja vaatamist, kuigi on hea rahulik laps. Väike Mann. Taavet hoiab teda nagu oma silmatera, mis sest, et pole oma veri. Vat!
Kui heinad tehtud, viljad pekstud ning salves, kartul võetud, karjadki sees ning karjalapsed kooliski, on aega hetkeks ringi vaadata. Miili vaatab oma sahvriuksest sisse. Seal seisavad reas liha-, heeringa-, kapsa-, seene- ja kurgipütid. Seal on jõhvika-, pohla-, mustika- ja karusmarjapudeleid ning masika- ja vaarikamoosipurke. Seal on salves kartulid-porgandid-peedid-kaalikad. Oa-, herne-, ja kuivatatud õunte kotid ripuvad köögiseinal kuivas ja soojas. Tangu, kruupi ja jahu käib Miili ikka möldri käest ostmas, neid kodust ega metsast ei saa. Miili vaatab ja on rahul – tema pere elab talve üle ja nälga ei näe.
Nüüd, kus suvised tööd tehtud, on aega ka pulmi pidada. Kingsepa ilus lapsega Leevi saab mehele. Needsamad kaks baptistieidekest, kes suvel Kopli karjamaal riisumas käivad, on üles kasvatanud oma raiskuläinud ja vara surnud õe poja – Laane Ruudi. Ja see ilus pikk Laane Ruudi on Pritsimaja pidudel Leevit näinud ja temaga tantsinud ja nüüd ka kihlasõrmuse toonud. Ilus paar. Väga ilus paar. Leevi lapse vastu pole Ruudil midagi, sest ta on ise ka ju vallaslaps.
Pulmapidu peetakse Kopli suures toas. Seal on ruumi tantsida küll, sest söögilauad on väiksemas kambris. Miili tantsib Kaarliga. Tantsib üle hulga aja. Talle tuleb meelde, mida see tantsimine kord tähendas, aga see on nüüd minevik. Kusagilt ei paista ohtu, Taavet istub seina ääres ja muheleb: „Tantsige, aga tantsige!“
Nagu kõrvuti lähevad Miili ja Leevi elud – mõlemad on lapsega tüdrukud, kes mehele saavad. Ka Kingsepal läeb elu jälle rööbastesse. Nüüd ju mees majas, kes villavabrikus korralikku palka teenib ja kodus mehetööd ära teeb.


X

Lähevad jah kõrvuti Miili ja Leeni elud. Isegi lapsed hakkavad ühel ajal sündima. Ikka kahe aasta takka, nagu loodus dikteerib. Miilil sünnib Mall ja Leevil Ella. Siis on kaks aastat vahet ja Miilil sünnib Tõnn ning Leevil Lilli. Jälle kaks aastat ja Miilil Siim ning Leevil Paula.
Nende hulgas on tugevamaid ja nõrgemaid, tervemaid ja haigemaid lapsi, kuid kõigile on antud ellu jääda. Siis tuleb vaikus. Lapsed on otsa saanud. Kõik on sündinud enne jõule, jõulude ajal või aastavahetusel. Kõik kobaras koos. Kasvavad ka koos. Tulevad karjasuved. Kingsepa lastel Kopli karjas ja Tisleri lastel oma Mustiga. Polegi aega palju kokku saada neil, kes karjalapse staatuses. Teised ikka turnivad koos Tisleri suurte kivide peal.
Tisleril on võlad ammu makstud ja koht oma. Töö ei sunni enam nii valusasti tagant nagu enne. Ühel päikesepaistelisel septembripäeval rakendab Miili Miira kaariku ette ja sõidab alevisse poodi kõiksugu söögikraami ostma. Mann nuiab kaasa. Väiksemad jäävad isa ja onu Kaarliga värkstuppa laastudega mängima. Miili võib südamerahus sõita ja las see Mann siis tulla pealegi kaasa, hea tüdruk, nagu ta on.
Nüüd on Miilil raha osta nii tavalist ja ka peenemat poekraami – suhkrut, mannat, riisi, kohvi ja kakaod. Lastele kompvekke ja sarvesaia. Lihuniku juurest vorsti ja pasteeti. Viidemanni poest riiet ja õmblusniiti, pudukaupmehelt seepi ja saapaviksi.
Kui kaarik alevimäest juba alla vuriseb, meenub Miilile, et viin jäi ostmata. Viina peab ikka kodus olema, lapsed ju majas. Vaja viinalapp peale panna, kui mõni roostes naela jalga astub või mis iganes.
Miili ei hakka tagasi minema, vaid pöörab pahemale- kõrtsi ette. Seob parajasti just hobust lasipuu külge, kui kõrtsiuks lahti läheb ja sealt üks mees välja vaarub. Miili ei tee väljagi, sest eks kõrtsist just niimoodi tullaksegi. Aga see mees tuleb otse Miili juurde ja ütleb otse näkku oma viinalehase hingeõhuga, endal silmad veekalkvel:
Vat sina oleks mulle ikka see õige naine olnud. Ilus ja terve ja lapsed ka kõik ilusad ja terved.“
Ja küsib siis Manni poole osutades:
Kas see ongi minu oma?“
Ei,“ rapsab Miili järsult, lükkab Kalmu Ennu, kelle ta on nüüd ära tundnud, lapse juurest eemale, seob kiirustades Miira uuesti lahti, kargab kaarikusse ja annab hobusele ohje. Miira on imestunud, et perenaine nii teeb ja hakkab ehmunult jooksma. Ka Mann on ehmunud.
Kes see onu oli ja miks sa nii kuri oled?“ küsib ta emalt.
Küll ma räägin, kui sa suuremaks kasvad,“ vastab see ja kihutab aga hobust edasi. Viin jääbki ostmata seekord.
Kodus kutsub Miili Taaveti tagakambrisse. Ta tahab südamelt ära rääkida. Taavet saab kohe aru, et naisega midagi lahti on.
Ma nägin Kalmu Ennu,“ ütleb Miili. „Kõrtsist tuli välja. Ma tahtsin just minna viina ostma. Unustasin alevist võtmata. Küsis Manni kohta, et kas see ongi tema laps. Mina ütlesin, et ei ole ja tulin tulema. Mann veel küsis, et kes see onu on. Lubasin, et räägin, kui ta suuremaks kasvab.“
Taavet ei oska midagi öelda.
Kui nüüd hakkab mööda ilma kuulutama, et tema laps?“
Taavet ei oska ikka midagi öelda.
Jumal teab, mis ta purjus peaga kõik kokku räägib,“ muretseb Miili.
Nüüd lõpuks lähevad Taaveti keelepaelad ka lahti:
Mis tal ikka rohkemat rääkida on, kui rahvas ennegi teadis. Ega see teadmata olnud. Enne ise salgas, aga nüüd hädaga kuulutaks omaks küll.“
Ammu on jutud käinud, et Kalmu Enn oma Tiiuga kuidagi lapsi ei saavat. Küll kukuvad küljest ära, küll sünnivad surnult või surevad väiksena. Nüüd üks olevat, aga seegi lollakas, nagu küla räägib. Õige mitu aastat vana, aga ei räägi ega kõnni, iniseb ainult ja ajab ila suust välja. Ei tea sedagi, kas poiss või tüdruk.
Ei ole ilus öelda, aga paistab Jumala karistuse moodi,“ võtab Taavet otsad kokku. Sinna see jääb. Rohkem nad sellest ei räägi. Miili rahuneb maha ja Mann on vahejuhtumi ammu unustanud. Ema keedab lastele kakaod ja teeb mannaputru, nagu oleks pühapäev.

No comments:

Post a Comment