Monday, March 7, 2016

Naistepäeva eel

Mul pole sest päevast sooja ega külma ja ma ei mõista selle homse hüsteeria fenomeni, aga olgu.

Meenub aastatetagune naistepäev koolis, kui abilinnapea tuli naisi õnnitlema. Tal oli kaasas üks õnnetu väike lillepott ja ruudulise paberi tükikesele kirjutatud: "Head naistepäeva!" või "Plaju õnne!" või mis iganes. Istus üksi seal kohvinurgas oma lillepotiga. Naised itsitasid. Kindlasti polnud ta paha mees, aga selline lihtsake. Ei tulnud selle peale, et oodatakse uhket kimpu ja torti. Arvas, et heast sõnast ja meelespidamisest aitabki. Ma olen ise ka selliseid apse teinud.

Ma tahaksin praegu täiega nutta, mind teeb see mälestus NII kurvaks, silmade tagant läheb valusaks, aga pisaraid ei tule.

Ma ei tea sest mehest enam midagi ja tema ei tea jälle, kuidas ta mind täna kurvastab siin üle pikkade aastate. Ega mees ole süüdi, asi on ikka minu ajukeemias. Mälestus on hetkel lihtsalt vallandav tegur.

Vahepeal läks kurbus üle, sest viha tuli asemele. "Osoon" vihastas mind. Terve saade rattasõidust talvel ja küttesüsteemidest, lõpuks õnneks üks vesipapp ka ikka.

Ja jälle kurbus tagasi. Mul on neid selliseid mälestusi veel, mis kurbuse esile kutsuvad, aga alati need ei toimi.

Varsti tuleb uni ja ehk homne päev on kurbuseta. Vaatan oma kollaseid tulpe. Tiina kinkis. Ilusad.

No comments:

Post a Comment