Saturday, March 5, 2016

Mäletame ja mälestame

Lugu ilmus kohalikus lehes, riputasin täna feissbukki ja nüüd ka siia. Vabandust, kui mõni peab kolm korda nägema, aga teema on minu jaoks äärmiselt oluline.

Mäletame ja mälestame

25. märtsil ja 14. juunil tunnen ma juba mitmeid aastaid end kuidagi rahutult, pidetult, millestki justkui ilmajäetuna. Kurvana, sest nii olulised päevad saavad järjest vähem tähelepanu. Need suurküüditamise aastapäevad puudutavad minu peret vaid riivamisi, aga minu rahvast väga sügavalt ja kustumatult. Minagi olen ju eesti rahva killuke.
Mu ema- ja isapoolsetest sugulastest ei küüditatud kedagi, küll aga arreteeriti isa 1944. aastal. Varsti pärast isa Vorkutasse viimist tuli ema koos väikese pojaga Miku talust Tartumaalt Jõhvi.
Elu läks edasi. Tol saatuslikul märtsipäeval toodi emale töö juurde kutse tulla hilisõhtul koolimajja erakorralisele kevadkülvi koosolekule. Ema polnud aga tööl, vaid seljahädaga kodus voodis. Nii ta kutset kätte ei saanudki ja kuna ta oli ametlikult haiguslehel, siis sinna see asi jäetigi. Mõned päevad hiljem oli selge, mis koosolekuga tegu. Emast oleks võinud saada küüditaja, manukas igatahes.
Sellele, et ta pojaga Tartumaal ise küüditatavate nimekirjas oli, sai ema kinnitust üheksakümnendatel, kui saadeti rehabiliteerimistunnistus nende kahe kohta. Kaks vastandlikku võimalust ja kaks pääsemist. Ema oli surmani Saatusele tänulik.
Uuel eesti ajal olid küüditamise aastapäevad väga erilised. Toimusid mälestusüritused raudteejaamades, kirikutes ning mujal. Minagi olen kunagise Pühajõe koguduse organistina neid kontserte korraldanud ja noil aegadel sugugi mitte tühjale kirikule. Ajapikku aga traditsioon soikus. Aina rohkem neid, kes olid traagilise sündmustega isiklikult seotud, läks Igavikku. Vabadus hakkab tunduma iseenesestmõistetavana ja mälestamine polnud enam justkui oluline.
Paar aastat tagasi olin ma pehmelt öeldes üllatunud, märgates et leinapäeval toimuvad hoopis merepäevad või lennunduspäevad või misiganespäevad.
Võtsin sotsiaalmeedias sel teemal sõna ja sain minu jaoks murettekitava vastuse. Mulle seletati malbelt, et parem on ikka, kui inimesed rõõmustavad, ei ole mornid ja peavad pidu. Merepidu näiteks. Ka leinapäeval. Ja mis siis teha, kui leinapäeval on kellelgi hoopiski sünnipäev? Ei saa ju tema rõõmu leinamisega rikkuda. See viimane argument tundus eriti tobe ja viis mind mõttele, et küllap oli sünnipäev nii mõnelgi, kes juunis või märtsis viidi...
Mälestamine ei peakski morn ja pateetiline olema, pigem ikka helge. Tahaks lihtsalt kuulata head luulet, hingetoitavat muusikat ning mõtiskleda.
Aastaid tagasi suri ühes koolis mingil põhjusel koolilaps. Huvijuht otsustas sel puhul tavalise reedeõhtuse disko ära jätta. Paljud sama kooli õpilased said väga kurjaks ning küsisid: „Miks meie peame kannatama sellepärast, et tema ära suri?“
Kas selle põlvkonna esindajad ongi nüüd tegijad ja seletavad mulle asju niimoodi lahti?
Nendesamade merepäevade aegu korraldati Vaivara vallas Laagna Vanatares ometigi just selline südamlik mälestuskontsert, nagu ma silmas pean. Mängisid Oksana Sinkova föödil ning Tatjana Lepnurm harfil. Veel elus olevaid küüditatuid peeti meeles lilledega ja hiljem maiustasime kohvilauas. Inimesed ei olnud mornid, pigem heldinud ja hingeliselt puhastunud.
Just seda hingelist puhastumist, mida annab muusika ja luule, seda me vajamegi neil kahel päeval aastas. Nüüd, kus riigi sünnipäev peetud, ongi paras aeg mõelda sellise kontserdi korraldamisele kas kirikus, seltsimajas, kontserdi-, kooli- või mõisasaalis. See ei pea olema kallis sisseostetud kontsert, vaid võimalus oma kooridele, ansamblitele, ilulugejatele. Miks mitte ka rahvatantsijatele. „Eesti muld ja eesti süda“ või „Tahaksin pihlapuu rüppe“ on äärmiselt hingeminevad ja sobivad tantsud sellistel puhkudel.
Läinud aasta novembris esitleti Okupatsioonide Muuseumis raamatut „Siberist tagasi koju“. See on küüditatute lugude juba kolmas raamat. Raamatu ellukutsujad on pühendunud ja särasilmsed noored inimesed, kes ka ise läbi oma eellaste teemaga seotud. See on eestluse elujõud, mida nad oma tegevusega edasi kannavad. Raamatud sünnivad läbi kooliõpilaste mälestusvõistluste, kus noored panevad kirja küüditamise läbielanute lugusid. Vähemalt viimases raamatus polnud esindatud ükski Ida-Virumaa kool. Paraku.
Võib-olla peaks need raamatud kuuluma gümnaasiumi lugemisvarasse? Kuidas tagada ajaloolise mälu jätkusuutlikkus? Muidu ehk küsivad ka meie lapselapsed, et miks me politseid ei kutsunud, kui küüditama tuldi.
Tänavu on 25. märtsil Suur Reede. Küllap kirikutes võetakse küüditatud eestpalvesse, aga sellest ei piisa. Ei piisa ka, kui kümmekond vanakest koguneb raudteejaama või mälestuskivi juurde. Ootan telerist ja raadiost tol päeval hinge puudutavat eestikeelset muusikat ja luulet ning mälestuskontserte igas väiksemaski Eestimaa nurgas. Soovin, et mõtleksime ja mäletaksime ning mälestaksime. Kõik põlvkonnad. Loodan, et naised feissbukis ei räägi tol päeval ainult maarjapuna joomisest, vaid jutustavad kodus oma lastele sellest, mida unustada ei tohi.

Me kestame vaid läbi mäletamise ja mälestamise. Mida rohkem me mäletame ja olnut väärtustame ning ühte hoiame, seda tugevam on eestluse elujõud.

No comments:

Post a Comment