Wednesday, March 9, 2016

Liblikaefekt

Üks teatud sündmus käivitas minus selle mälestuse. Mälestus on mind saatnud terve elu. Ehk nüüd saan rahu, kui välja kirjutan. Mõte on selles, et ei maksa kunagi ennast väga kiita ja veatuks pidada, sest me ei saa olla kunagi päris kindlad, mida meie käitumine võib olla põhjustanud. Kellelegi. Meie endi teadmata. Tekitanud liblikaefekti, kes seda filmi on näinud.

Olin koolilaps ja kui meil oli koolis mingi õhtune üritus, siis ma helistasin koju ning mulle tuldi vastu, sest ma ei tahtnud sugugi õhtul üksi võsa vahel käia.

Oligi ilmselt klassiõhtu või midagi taolist. Läksin siis koolitädi käest küsima, et kas ma helistada tohin. Olin varemgi helistanud, see polnud talle uudiseks. Ta istuski telefoni juures. Vist oli tal paha tuju ja ta ei lubanud mul helistada tookord! Mina ei julenud siis seletada ka rohkem, hakkasin kodu poole löntsima.

Ja palun väga, justkui tellitult sattusingi võsa vahel vene poiste kambaga vastamisi. Õnneks olid sellised väiksemad poisid, mitte veel vägistamise eas. Ega nad mulle midagi hullu teinud, aluspüksid kiskusid jalast ära ja vaatasid. Noh, natuke puudutasid. Minimaalselt. No seegi oli lapsele traumeeriv. Muidugi ei rääkinud ma kodus midagi.

Küllap see tädi saab teispoolsuses teada. Ma usun, et ta on siis väga üllatunud, et ei olegi nii veatu, nagu ise arvas.

No comments:

Post a Comment