Friday, March 4, 2016

Koerapäev

No ma tegin siis täna koerapäeva, kuna mu psühholoog eile ütles, et kui ma ei suuda end sundida koeraga jalutama, mingu siis ise ja istugu seal ketis. Viisin Kõu jalutama ja kammisin teda. Ma ei saa sellest karvaajamisest enam aru. Sügisene läheb sujuvalt kevadiseks üle.

Loomulikult oli tund aega õues lausa õnnistus, aga ärge arvake, et see hakkab iga päev nii olema. Mis on üldise motiveerituse virgatsaine? Dopamiin, palun väga. Keegi mulle ajukeemia analüüsi ei tee, aga ma võin selletagi öelda, et dopamiini mul napib.

Rohkem ei tahaks neurofüsioloogial peatuda, sest mul pole sel alal mingit kraadi, et tarka juttu ajada. Mina võin rääkida vaid imelihtsatest asjadest. Ja ma ise tahan kuulda ja lugeda ka imelihtsatest asjadest. Sest lihtne on teadagi geniaalne.

Targad inimesed, kes suudavad lihtsaks jääda, on imelised ja nauditavad. Neid on suht vähe. Surevad ära järjest. Varsti muutuvad ilmselt ohustatud liigiks. Vabalt kasvanud maalaps ongi juba ohustatud liik, nagu väidab Valdur Mikita.

Ei ole enam nii, et pistad lapse hommikul uksest koduõue ja õhtul hõikad magama. Või toob vanataat käe kõrval... Ei mingeid onne puu otsas, lippamisi mööda karjamaid ja maasikate kõrre otsa ajamisi.

Helendav ekraan ainult. Endalgi. :(

No comments:

Post a Comment